Jõulupidustused

Küll hilinenult, aga siiski. Kirjutan veidi oma tööalastest pidutsemistest Jõulude tähistamisel.

Siin on kombeks erinevatel institutsioonidel iseseisvaid pidusid korraldada. Ja mis peamine, tasuta toit! Olenevalt üritusest on ka jook tasuta. Norras on see suur asi :) Esimene üritus, kuhu mul minemata jäi, oli CBU (The Computational Biology Unit) pidulik õhtusöök. Kuna ma pole tolle asutusega otseselt seotud, siis loobusin sellest. Teine kutse oli BCCS (The Bergen Center for Computational Science) õhtusöögile. See on Bergeni ülikooliga seotud teadusasutus, mis ei tegele õppetööga, vaid puhtalt teaduse tegemisega ning seal ma füüsiliselt ka istun. Tegelikult olen Bioloogia teaduskonna palgal, aga see selleks :) BCCS pidulik jõulusöömine toimus Bergeni vanas (esialgses) Hansa Borg õlletehase ruumides, mis praegusel ajal leiab rakendust restorani, õllemuuseumi ja kohaliku (restorani tarbeks) õlletootjana - Kalfaret Brygghus.

Pärast mõningast ekslemist töökaaslastega pimedas Bergenis leidsime koha üles. Tegemist oli taastatud vana kivimajaga, mis ehitati üle-eelmisel sajandil saksa kaupmehe poolt just õlletootmise eesmärgil. Maja asub ideaalsel kohal - tema taga paikneb kosk, mille vett õlle tegemiseks kasutati. Hiljem rajati maja alla pikad tunnelid (mitmete kilomeetrite ulatuses), kuhu ladustada vajalikke komponente ja loomulikult õlut ennast.

Kuna tunnelid viivad mäe alla, on looduslik jahuti omast käest võtta. Sõjajärgsel ajal muutus tootmine suuremaks ja tunnelitele rajati lisaks tohutu angaar, kuhu mahuks paar Boeing'i ära. Meile räägiti, et sääl olla tipphetkedel miljoneid liitreid õlut ladustatud enne, kui tehas linnast välja moodsamatesse hoonetesse kolis. Lisaks on see üks suuremaid varjendeid Bergenis.

Kõigepealt näidati meile vanu masinaid (mis siiani töötavad ja kevadpühade ajal linna peal tiirutavad), räägiti 4st kohalikust õllesordist, mida nad toodavad ning paluti muuseumis ringi käia.

Seejärel mõned kõned ja saimegi traditsioonilisi norra jõuluroogi mekkida. Toit oli väga maitsev - eriti meeldis mulle liha (lammas ja siga). Sinna kõrvale kartulit, erilist moodi valmistatud peedisalatit (meil on selle aseaineks hapukapsad), jõuluvorste (minu arust täiesti tavalised sardellid) ja veel igasugu väiksemaid näksimisi. Sinna kõrvale loomulikult kohalikku õlut. Mina jõudsin proovida Lagerit ja Bayerit. Kahjuks jäi banaanimaitseline Weissbeer proovimata, kuid teiste hinnangul oli too samuti väga kena. Suurtest tehastest väljaspool osatakse õlut valmistada küll. Loomulikult käis vägeva prae juurde skandinaavlaste kohustuslik ürdinaps: Akvavit. Magustoiduks pakuti igasugu väikeseid suupisteid. Mulle imponeeris enim kohupiimavaht murakatega. Seda on siin mujalgi serveeritud ja seda ma alati ka võtan.

Mina istusin lauas asutuse ülemuse ja teiste grupijuhtidega. Seega olid jututeemad valdavalt reserveeritud ja üldsõnalised. Kuna mina pidin järgmine päev oma grupis artiklit presenteerima, siis ei saanud pikalt pidutseda. Siiski, enne minekut palusime kelneritel näidata maa+aluseid tunneleid. See oli tõesti vaatamist väärt. Terve seltskond läks pärast mehist sööki jalutuskäigule ja pettuma ei pidanud keegi. Suures hämaras maa-aluses betoonist angaaris kõndides tekkist tunne, nagu oleks tegemist mõne stseeniga futuristlikust ulmefilmist.

Teine üritus oli meie oma grupi jõuluistumine, mille Boris välja tegi. Sel aastal toimus see Maharaja nimelises india restoranis. Oli neljapäeva õhtu ja sõitsime praktiliselt kogu grupiga tööjuurest tasuta bussiga kesklinna resto juurde.

Seekord oli meil ainult laud reserveeritud ja saime menüüst ise valida eel-, põhi- ja järelroogasid. Mina jäin pigem tagasihoidlike asjade juurde - eelroaks erinevast lihast valmistatud suupisted salatiga, põhiroaks riis loomaliha valikuga ning magustoiduks jäätis. Kõrvale võtsin india õllesid (villitud küll Londonis :)). Õnneks lasti vürtsikuse astet valida (medium, hot and extra hot) ning valisin loomulikult kõige leebema. Isegi see oli üpris krõbe minu jaoks, kuid mitte ebameeldiv.

Pärast seda jätsime grupijuhi, Borisiga, hüvasti ning suundusime pubisse. Kõht oli hirmus täis ja mul oli suuri raskusi õlle või kangema napsu tarbimisega. Pärast mõnda ringi otsustasime suunduda (meie arvates) linna parimasse tantsukohta - Scotsman's Pub. See on tõesti mõus koht, kus tavaliselt musitseerib ainult üks mees süntesaatoriga ning laulab tuntud lugusid 60ndatest kuni tänapäevani välja. Olen seal nüüd kahel korral käinud ja mõlemal puhul oli see rahvast puupüsti täis. Me tantsisime ja laulsime järjepanu 3h, kuni koht kinni pandi.

Järgmine päev leidis tööjuures aset traditsiooniline Jõululõuna (vanemad liikmed on seda korraldanud juba pea 20 aastat). Kõik töötajad pidid kodust mõne oma rahvusliku ning traditisioonilise roa/küpsetise kaasa tooma. Vaene Helena oli pidanud eelmisel õhtul minu jaoks shokolaadileivad valmis küpsetama, kuni mina linnas pidutsesin. Suur tänu talle selle eest, need tulid väga maitsvad ning olid populaarsed artiklid. Päris huvitavaid asju pakuti (nii soolaseid kui magusaid) erinevatest köökidest ja lõpptulemuseks oli järjekordne liigsuur kõhutäis head paremat. Õnneks oli reede ja loetud tundide pärast sain juba koju. Selleks korraks said siinsed tähistamised otsa. Ees ootavad eesti üritused... Helena oli samal päeval Gretega koos Oliveri lasteaiarühmaga loomafarmi külastamas. Eks peagi kuuleme ka nende seiklustest ühtteist :)

Puder ja juuksed

Gretel on päris pikad juuksed juba... ja libedad, nii et ma ei ole seni kalasaba-moodi juuksepunutisi talle teinud. Eile tegin. Et meil on nüüd karged ilmad (ehk siis -1-0.... täna ostsin oma suvise õhukese kilejope asemele lõpuks soojema ümbrise), siis on ka päevad valgemad ja ilma vihmata. Lund ei ole me veel näinud.
Eile aga, kui olin patsid Gretele pähe saanud, leidsin, et see on asi mida jäädvustada. Pildiseeria toimus hoogsa kaerahelbepudru söömisega võidu (puder peab olema kuum).

(Reidar on veel oma asutuse jõulupeol ... ehk homme kirjutab siia ka muljeid, ma loodan...)

Õpilase elu

Oehhh, nüüd on see lõpuks möödas. Minu mitmekuuline vaevlemine norra keelega on selleks korraks möödanik. Keele õppimine ja omandamine on üks mu nõrgemaid omadusi. See leidis norra keele tunnis käies ja kodus õppetükke tehes veel kord kinnitust. Nädala jooksul on unetunde piisavalt näpatud, et organism ei jaksa enam päeval efektiivselt töötada :)

Täna hommikul oli siis kirjalik eksam ja eile suuline. Ma ise pelgasin seda suulist eksamit veidi, kuid tuli välja, et see oli hoopis väga lihtne. Olin kodus harjutanud ning mitmeid norrakeelseid tekste enda, pere, hobide, kodulinna ja töö kohta paberile kirjutanud ning selle najalt sai kenasti õpetajaga eksamil suhelda. Teise grupi õpetaja oli kõrval kuulamas ning tema paneb pärast ka hinde. Mõlemad on väga kenad, rõõmsad ja abivalmis daamid. Seega oli minu põhiliseks motivaatoriks keelt õppida kartus õpetajale eksamil piinlikkust valmistada. Täna hommikul pidime kogu perega 8 asemel kell 7 tõusma, et jõuaksin 8.45 eksamiruumi kohale. Oliveri söötmine, riietamine ning lasteaeda viimine võtabki hommikuse tipptunni ajal umbes nii palju aega (1h45m). Kirjalikku eksamit teevad kõik madalama taseme grupid korraga ja selleks kogunesime ühte suurde saali. Oli tõeline gümnaasiumiaegne nostalgiahetk :) Oleks nagu kirjandit kirjutama läinud. Eksam koosnes kolmest osast: etteütlus, lünkade täitmise ülesanded koos lausete koostamisega ning lõpuks essee. Arvasin, et meil on aega 4h aga tuli välja, et 3h30m. Seetõttu möödus mu viimane 10 minutit meeletu kiirusega midagi esseesse kirjutades :) Aga midagi siiski jõudsin. Enesetunne siiski eriti hea pole, kuna ülesannetes võivad enamus vastuseid valed olla (lisaks tühjaks jäänud kohad), kuid see-eest on etteütlus mu tugevaim külg. Loodan, et saan siiski kahe eksami peale kokku positiivse hinde. Eksamitulemused saame teada alles jaanuaris.

Paraku pole mul järgmisel semestril võimalik koos teistega järgmist taset (U2) teha, et keel paremini selgeks saada, sest kardetavasti tuleb mul ajutiselt (7 kuuks) Saksamaale kolida. Samuti pole mul võimalik homme õhtul õpetaja juurde koju õhtusöögile minna, kuna meil on varem plaanitud samaks õhtuks siinse asutuse ametlik jõuluõhtusöök. Õpetaja lootis, et saab mu saksofonimängu kuulata ja mul on kahju, et ei saa teda vabas õhkkonnas tänada. Ma vahetasin mõnede kursusel viibijatega kontakte, et äkki saame uuel aastal niisama kokku. Saab aastavahetuse muljetest rääkida ning meenutada kursusel kogetut.

Popipäev

Täna me teeme poppi, st. Oliver teeb. Öösel ilmus Oliver mu kõrvale ja hakkas seal nihelema ja köhatama ja siis jõi natuke ja siis niheles veel ja köhatas veel ja siis jäi õnneks nii pooleteise tunni pärast (vist) magama. Igastahes kui telefonile pandud äratus tööle hakkas (Oliveri kõrva ääres) siis olin mina ainuke kes silma lahti tegi, et äratus kinni panna. Kui äratus 10 minutit hiljem jälle tööle hakkas, siis arutasin asja omaette ja panin äratuse jälle samatargalt kinni. Leidsin, et Reidarit, kes jälle poole ööni ülal oli, on väga kahju äratata (ja võibolla ka võimatu) ning Oliveri puhul ma leidsin ka, et kui ta just haige ei ole, siis sellise unevaese öö järel pikka päeva lasteaias veeta ei ole ka vast kõige parem variant. Grete ka huvitaval kombel magas poole 9ni ja ronis siis meie vahele (kuna Oliveri kõrvale kohe kuidagi ei mahtunud). Kui Oliver ühe piiksatuse tegi, oli Grete kohe valmis, et venna, lähme multikaid vaatama ja nii nad rõõmsalt kadusid. Oliveri näos ei olnud haiguse varjugi. Suure tõenäosusega vaevles ta lihtsalt kuiva õhu tõttu. Enam ei oleks me aga mingi nipiga kella 9ks lasteaeda jõundud, nii et algaski popipäev.
Reidar läks tööle, mina töötasin elutoas ja lapsed tegid oma tegemisi, kuni Oliver teatas, et tema tahab mänguväljakule minna. Mõeldud-tehtud, kuna õues oli imekena päike. Toppisime endid õnneks korralikult riidesse, sest selgus, et õues on kõik vaatamata päikesele jäine. Kätte on jõudnud esimesed miinuskraadid.


Liivakastiliivgi oli jäätunud, aga õnneks oli sinna kellegi poolt üks sobilik vagu ja auk kaevatud, nii et lastel oli seal omajagu tegemist. Natuke kiikumist ja jooksmist ja nii see läks...


Me ei olnud tükk aega mänguväljakul käinud, eriti Oliveriga, nii et nad päris nautisid seda.

Eelmine nädal...

... oli kiire, eriti Reidaril, kes kõik ööd pea 4ni üleval oli ja tööasju ja norra keele asju tegi. Mina ja lapsed vaatasime seda nukralt pealt... Oliver käis ikka lasteaias ja esmaspäev-teisipäev käisime Gretega teda sealt ära toomas, kolmapäev-neljapäev tegi seda Reidar ja reedel läksime Gretega poole 2 ajal Reidari töö juurde kust me kõik koos lasteaeda koosolekule läksime. Grete jäi muidugi autos magama ja lasteaias toodi talle matt, kus magada, aga selle sehkendamise peale ärkas ta siiski ülesse. Kui me Eesti lasteaia koosoleku taustaga eeldasime ka siin, et kõik vanemad istuvad ja kuulevad, mida head nende lastest räägitakse, siis siin ei toimunud midagi sellist. Tegemist oli hoopis vanemate omavahelise tutvumisega ja kohtumisega lasteaia personaliga. Tunnikene see kestis ja siis asusid kõik end minekule. Oliveri rühma lapsevanemaid oli seal vaid üksikud, rohkem oli teisest rühmast.


Enne äratulekut vestlesin põgusalt Tinaga kes on peamine kasvataja/õpetaja ja sain teada, et enne jõule toimub lastel väljasõit ühte farmi. Ta kutsus mind ka appi lapsi kantseldama ja nii ootame me Gretega nüüd samuti pingsalt seda väljasõitu...
Külastasime veel laste mänguasjapoodi, et osta kingitus Oliveri rühmakaaslasele Vineetale, kes teda oma sünnipäevale kutsus ja läksime Burger King'i hamburgereid sööma - õigustuseks läksime tähistama Reidari edukalt valmis saanud kirjutist, mille ta samal päeval oli ära esitanud.
(Ma muidugi ei arva, et hamburgerid on just ideaalne toit millegi tähistamiseks ... aga lastele meeldis.)
Laupäeval magasime meie Reidariga pikalt ja lapsed möllasid ja vaatasid multikaid (no vahepeal tuli neile ka hommikukrõbinate kausid ette anda). Viimasel ajal on nad omavahel nii jutukaks muutunud, et kohe huvitav on kuulata.


Kui aeg oli käes, et sünnipäevale minna, vaatasin, et Oliver on väga kahtlase jumega - kraadisin ja sain 36.9. Otsustasime siiski, et 2 tundi peab ta kindlasti vastu ja nii me läksimegi. See oli Oliveril esimest korda minna lasteaiakaaslase sünnipäevale. Esimesed 5 minutit möödusid minu seeliku varjus aga siis sai uudishimu võitu ja järgmised 2 tundi ma teda suurt ei näinud. Soolase toidu jättis ta vahele, aga kui kooki pakuti, oli pea esimesena lauas. Sünnipäeva pidas ta ilusti vastu ja jume läks ka paremaks. Kõndisime temaga tagasi kodu poole, põikasime Kiwi poest läbi ja rongiga üles. Kõige suurem igatsus oli Oliveril Grete järele - tema õnneks ärkas Grete meie tuppa astumisel ülesse. Leidsin, et enne kui Oliver peaks haigeks jääma, teeme veel ühe käigu Ikeasse, et jõuluvalgustust osta. Reidar oli päri ja nii nad panid Gretega endid riidesse ja sõit võis alata. Autos jäi Oliver magama, nii et ilmselt oli ta selline punapõskne ja veider lihtsalt väsimuse tõttu. Ikeas istusid lapsed ostukärudes ja nii saime kiirelt ostud tehtud. Tagasi kodu poole sõites põikasime veel toidupoest läbi ja pea jõudsimegi koju. Kodus saime vaid riided vahetatud ja kotid tühjendatud, kui õuest hakkasid kõmama paugud. Selgus et linnas oli suur ilutulestik (laupäeva õhtu) - inimesed olid seal tõrvikutega seisnud ja Gemma ütles, et ta pole kunagi Bergenis nii palju rahvast koos näinud. Meie aga nägime ilutulestiku mugavalt (õues tibas vihma) oma suuretoa aknast - kestis pikalt ja nägime selliseid rakette, mida varem kunagi näinud polnud (nt. naerunäoga raketid, roheline ring, sees erinevat värvi silmad nina ja suu).
Õhtul, kui lapsed magama läksid asusin jõulutulesid paigutama, et lastel oleks järgmisel hommikul üllatus ja Reidar tegeles minu arvuti tühjendamise ja täitmisega.


Advendihommik oligi lastele üllatus tulede näol ja päkapikukülaskäigu tõttu. Kui pannkoogid olid söödud, läksime staadionile jooksma-hüppama-ronima. Õhtul sõime küünlavalgel ja jõulumuusika taustal, millele järgnes lauamäng ja jäätis. Oli omajagu jõulualguseline tunne, ehkki süldi ja verivorstide isu on juba kole suureks kasvanud ja Oliver siin nõuab Eesti Pagari leiba :-) Tema jaoks on kõik mustad leivad eesti pagari leivad, mis on ju omamoodi õige.
Ja nii algaski meie advendiaeg - kena jõuluootust kõigile!

4

Meil on nüüd suur 4-aastane - kõik tänu sellele, et tal oli sünnipäev... Sünnipäeva oodati pikisilmi... kingisoov oli ka olemas, ehkki päris paigas ei olnud, et kas selle peaks saama sünnipäevaks või jõuluvanalt soovima...
Lasteaiast anti meile teada, et kõige paremini sobivad seal teistega jagamiseks (umbes 29le e. kahele rühmale) kas "tassikoogid" e. cupcakes ingl. keeles (mulle meeldib selle sõna kuju) e. muffinid või siis mingi kook, mida lõigata ja anda lastele näpuvahele.
Mõtlesin tükk aega mida viia, et oleks piisavalt pidulik ja huvitav lastele. Leidsin Toidutarest õpetuse ja õhtul kui lapsed magama läksid hakkasin tegema... Tulemus oli väga hea! Kartsin, et tulevad liiga magusad, aga õnneks on parasjagu-päris-magusad. Reidar puhus samal ajalt teises toas 10 õhupalli täis.
Sünnipäevahommikul enne lasteaeda panime tassikoogile küünlad peale ja nii nägi koogike veel pidulikum välja - no ja ärgem unustagem puhumismomenti ....Lasteaeda läks siis järeleproovitud headuses terve kandikutäis tassikooke...


Kingituste andmiseks hommikul ei läinud ... kuna sünnipäevalaps ei tulnud selle peale, et neid küsida. Me ei hakanud ise ka pakkuma, et lasteaeda minekuga mitte liiga hiljaks jääda...
Lasteaeda läksime seekord kõik koos ... Oliveri jaoks oli juba kroon valmis. Ka teise Oliveri sünnipäeva tähistati samal päeval, kuna "teisel" Oliveril e. Oliver N.-il oli järgmisel päeval (laupäeval) sünnipäev.


Gretega tulime siis koju ettevalmistusi tegema, ehk koristama-kraamima ja Oliveri-Reidarit ootama, kes käisid kiirelt veel poest läbi. Koju jõudes leidsid nad välisukse kõrvalt lillepaki, mis seal leidjat rõõmsalt ootas (veider et kuller uksekella ei helistanud ega telefonile teadet selle kohta ei jätnud). Lilled olid üllatuslikult Tartu Ammalt-Taadalt.
Õhtul 18.30 pidid tulema külalised, kelleks olid Inglismaalt pärit Gemma oma elukaaslase Calumiga (Šotimaalt) - Gemma on Reidari töökaaslane. Kutsusime nad nimelt sel õhtul, et sünnipäev külalisteta ei jääks. Lasteaiakaaslasi ei julenud sel aastal veel kutsuda ja Heidi-Elis-Kaisa-Rain pidid tulema laupäeval (paraku jäi Elis järgmisel päeval haigeks nii et pidu tuli nendega edasi lükata määramatusse tulevikku).
Menüüs oli pitsa ja juustukook ja kõiksugu muud head ja paremat - oleme ju ikkagi eestlased!
Enne külaliste saabumist (kes õnneks hilinesid ja tänu sellele sai ka pitsa täiesti täpselt õigel ajal valmis) andsime Oliverile ka kingitused üle. Olles aus, oli tal üks kingitus Saaremaa Ammalt-Taadalt juba Amma külaskäigu raames kätte saadud, aga Amma kohvis saabunud kingitused Memmelt ja tädi-Manna-perelt olid kapis ootel olnud. Ka vanavanaisa kingitus oli saabunud ülekandega. Ja siis oli pakiavamist omajagu ja mina tegin paar pilti nii et pitsategu jäi tagaplaanile...


Külaliste tulles sõime (pitsa oli väga hea!) ja võtsime tüki juustukooki (ülihea!)...
Grete ekspluateeris õnnelikult külalisi ja Olivergi oli pärast esimest šokki tundmatutest külalistest (no tegelikult ta oli neid ikka varem ka näinud) taastunud...

Lapsed läksid maga nagu harilikult ja meil jätkus Gemma-Calumiga veel juttu südaööni...
Oli tore päev ... ja nüüd on lisaks pusletamisele ja doominootamisele Reidaril võimalik kõiki oma õhtuid sisustada legoehitustandril... õnnelik mees ja veel õnnelikum laps...

Isadepäev ja edasi...

Isadepäev jõudis meile seekord ootamatult, st. mulle... õnneks jäi mul siiski veidi reageerimisaega, kuid laste kunstiline eneseväljendus jäi seekord olemata...
Pühapäeva hommik, mis on tavaliselt Reidari päralt, ehk see päev kus tema pannkooke teeb (nagu ka mu isa ... huvitav kokkusattumus, eks ...), oli seekord siis minu lahkel ettepanekul minu hoolde antud. Õnnekombel aitas mind hädast välja (tegelikult oskan ikka muidu ka pannkooke teha...ma arvan) Lotte-Bruno-pildiline-ülepannikoogijahu, mis meile eelmise pakiga saabus.
Pannkoogid valmis, tormasid lapsed issit äratama, hüüetega "palju õnne, palju õnne, tõuse üles!" Pannkoogid söödud, oli meil kavas väljasõit nafta puurtorni vaatama, mis Sotra saare kalda äärde on toodud (nagu me oma silmaga võime seda siit kodust ka kaugelt vaadata, ehkki vahemaa on maad mööd u. 60 km, ülemere muidugi oluliselt vähem...
Igastahes, puurtorni me vaatama läksime. Kohapeal selgus, et on veel teinegi puurtorn naabersaare kalda ääres...

aga piirdusime seekord vaid ühega...


Tegime pilte, vaatasime torne ja laevu ja sõitsime edasi nii kaugele kui saime (vahepeal ostsime patareisid juurde). Lapsed magasid ja meie nautisime sõitu...


Linna tagasi jõudes käisin Oliveriga, kuna oli pühapäev, selles ainsas toidupoes, mis siin lahti on ja veetsime mõnusa õhtu kodus.
Järgmisel päeval käis Oliver lasteaias, kust me Gretega ta ilusti ära tõime ... õhtul aga ebaharilikku kuumamist märgates teda kraadisime.... Öö möödus rahutult vee ja rohu ja viinasokkidega, aga hommikuks oli palavik juba normaalsem. Kaks päeva palavikku, ei mingit nohu-köha ... nii piirdus meie lasteaia nädal vaid esmaspäevaga.
Laupäeval läksime õhtupoole poodi (et mulle jopet vms. osta) ja väljusime poest sooduspakkumisel olnud nukumajaga. Esialgu on maja veel suhteliselt tühi, aga eks jõuame teha ja osta... Kõigepealt tegin ostetud laua-toolide komplektile juurde voodi...


Siis käisime toidupoes, kust hetke ajel ostsime lisaks toidukraamile veel vahvliküpsetaja -sellise ilusamustrilise... Vahvliretseptidega peab veel katsetama, kuna sellele me ruuduliste vahvlite retsept jääb liiga tihkeks... aga head olid need ikkagi...


No ja järgmine päev jäi siis Grete palavikku - temal õnneks nii kõrget palavikku ei tekkinud, kuid veel tänagi oli tal väike palavik, nii et Reidar viis ja tõi täna Oliveri lasteaiast ja teeb seda ka homme... Nii see on, katkematu haigustering - ühel lõpeb teisel algab ja jälle otsast pihta - hea et ma saan kodus tööd teha...
Aga muidu läheb meil ilusti ja ootame pikisilmi 18. detsembrit kui lennukiga kodumaile suundume. Jõulude ja jõuluvana jutt on meil igapäevalises kasutuses...ja Ammad-Taadad, Mamma-Memme, Madli-Timo ... sinna juurde...