esmaspäev, 26. september 2011

Lugu läheb edasi

... Eestis... aadressil: meielugu.wordpress.com

Kohtumiseni!

pühapäev, 14. november 2010

Viimane postitus

Helena juba mainis seda, et asun nüüd Saksamaal ja tollest kandist kirjutan teises blogis. Kuid kuidagi peaksin meie Norra perioodi kokku võtma. Viimased oktoobrikuu nädalad möödusid mõnes mõttes nukralt ja samas ka väga lõbusalt. Oli selline veidi skisofreeniline tunne. Ühelt poolt oli väga kurb lahkuda oma koduseks saanud "punasest" miljoni-dollari-vaatega majast, kenast töökohast, toredatest töökaaslastest ja ilusast Bergeni linnast. Samas toimus meil viimasel nädalal mitmeid üritusi ja kinos käimisi, mis olid suurepäraselt õnnestunud sündmused. Viimastel päevadel linnas vaikselt ringi jalutades meenutasin möödunud hetki oma pere ja sõpradega neis paigus ringi liikudes. Oli selline väga melanhoolne enesetunne... Tundub, et 1.5 aastat on piisavalt pikk aeg kuskile sisseelamiseks.
Kui saabusin Hollandist tagasi oma Norra koju, oli kõik veel kahtlaselt ilus ja päikeseline. Kuid järgnevatel päevadel jõudis kohale tõsine lumetorm. Lund sadas tervelt nädal aega ja see põhjustas tõsiseid häireid transpordi osas mägedes. Nimelt olid paljudel endiselt suverehvid all. Kui ööga sajab ikka 15 cm lund maha, siis pole just kuigi lõbus järskudel mägistel teedel liikuda. Ma pole varem sellist asja näinud, et autojuhid proovivad imeaeglaselt tagurpidi mäest alla tulla. Kui kui nüüd mõtlema hakata, siis on see loogiline. Pidamist ju nagunii pole ja sellisel juhul on võimalik esimene käik sisse lükata ja meeleheitlikult proovida vältida kurvist välja sõitmist või maja rammimist. Edaspidi liikudes oleksid "abiks" ainult pidurid. Kujutan ette, millised järjekorrad neil päevil rehvitöökodades olid. Küll oli hea, et endal enam autot siin polnud. Aga jah, pidin siiski talvesaapad välja tooma ning sallid-mütsid-kindad samuti. Ei pääsenud enne talve tulekut tulema :)

Püüdsin asjad elektri- ja internetifirma ja maksuametiga joonde ajada, kuid ikkagi läks nii, et praegugi pean distantsilt neile olukorda seletama ja kinnitama, et ma tõesti ei soovi Norrast eemal olles nende teiste pakettide või muude pakkumiste vahel valida. Maksuametis muutsin oma elukoha Eesti aadressi peale ja jutu järgi pidid kõik ülejäänud asutuseda k.a. pangad, minu kontaktandmed just tolle asutuse serverist võtma. Loodame, et see nii ka on. Töö juures sain veel viimasel päeval ära mängitud viimsed üleinstituudilise lauajalgpalli turniiri matšid ja oma imelise vaatega laua Supatile loovutatud. Viimane tee joomine ning lõunapaus... ja siis tagasi kodu koristama. Kuigi tegemist oli neljapäevaga ja mul oli kokkuleppe järgi pühapäevani seal elada, pidin siiski varem lahkuma, kuna 6-e ajal reede hommikul oli mul lennukipilet Eestisse, et jõuaks nädalavahetuse Saaremaal veeta. Samuti toimus meil neljapäeva õhtul Gemma juures Halloweeni ja minu lahkumispidu. Mul olid loetud tunnid, et koristamises viimane lihv anda ja vähegi äravisatav kraam ka ära visata. Oli mul ju ainult üks kohver, millega asju transportida. Mõned asjad (kardinad, matkaalused vms) jäidki sinna Frode pööningule. Ehk on teistel neist abi. Kui olin omaarust kõik korda seadnud, tuli peremees koos emaga elamist üle vaatama. Naljakas tunne oli - ma pole kunagi varem sellist asja läbi teinud. Kontrolliti kõik nurgatagused, kapipealsed ja -sisemused ning vooditagused üle. Isegi külmkapp nihutati seinast eemale. Tõepoolest polnud ma selle tagant ja nii mõnda teist nurgatagust eriti koristanud. Oeh, tuli jälle tolmuimeja ja lapid välja otsida ning nühkima asuda. Kahe tunni pärast sain uuesti inspektsiooni kohale kutsuda. Õnneks jäädi seekord rahule ja võisime rõõmsalt kätt surudes lahku minna ning ma tormasin ummisjalu oma kodinatega viimsele rongisõidule mäest alla.

Olin juba niigi üritusele hiljaks jäämas, kuna pidin oma kohvri Christopheri juurde tirima, seal ümber riietuma ning Gemma poole tõttama. Pidu ise oli suurepärane ja meeleolukas. Jääb üle ainult tänada kõiki, kes kohale tulid! Öösel (3-e paiku) vantsisime Chrisiga tagasi tema elamisse. Ta oli mulle sohva magamiseks lahti teinud. Kukkusin oma kostüümiga lihtsalt sinna ja kustusin kiirelt. Õnneks taipasin telefoni äratama panna, sest 2 tunni pärast pidin juba tõusma, et lennujaama poole minna. Väga raske oli - pole enam nii noor :) Proovisin Chrisi kõigutada, et temaga hüvasti jätta ning tänu avaldada, kuid ta ei kõssanud ka. Bussis, lennujaamas ja lennukites kasutasin iga võimalust, et silm looja lasta. Kuid esmakordselt tundsin end lennukis ülihalvasti. Õigemini maandudes, kui lennuks stardirada puudutas, äratas see mind unest üles ja
ootamatult tabas mind tohutu iiveldustunne ning kattusin üleni külma higiga. Silme eest läks isegi mustaks korra, kui Oslos maandusime. Õnneks läks see lennuki peatudes üle ja teatud paberkotti polnud vaja kasutada. Oslo lennujaamas sain veidi kosuda, sest pidin veel kiirelt telefoni teel ametlikult eletrilepingu ära lõpetama ja näidud teatama. Inimesed olid juba lennukile läinud ja viimasel hetkel jõudsin ka mina toimingud tehtud ning peale karata. Teine ots möödus samuti magades, aga veidi kergemalt.

Tallinnas sain kohvri Taavi autosse ära sokutada, kuna nad olid nii lahked Hediga ja lubasid mu Saaremaale viia :) Vahepeal oli mul paar vaba tundi ja olin osanud selleks ajaks organiseerida ühe lõunasöögi kunagiste klassikaaslastega - Reelika ja Toomas. Bioloogist Tomi olen muidugi Tartus tihedamalt näinud, aga kuna ta läheb sel kuul Singapuri järeldoktorantuuri, tahtsime enne veel kokku saada. Kena oli vanu aegu ja lennukaaslasi meenutada ning oma elust välismaal muljetada. Aeg lendas linnutiivul ja oligi aeg Hedi-Taaviga taas kohtuda ning Saaremaa poole kihutada. Tänu Hedi pakutud kanavorstikestele ja jutuajamisele suutsid nad mind üleval ning mõistuse juures hoida, kuigi vahepeal olin küll ära kukkumas.

Ja lõpuks olimegi kohal. Viljar meid lõkke ääres tähistaeva all ootamas ja ülejäänud pere aknast piilumas. Küll oli hea jälle kodus olla...

Lõpetuseks siia üks minu lemmiklugu Norra perioodist. See on küll Rootsi bänd, aga oleme koos kohalike ja mittekohalikega paljudel öödel sellele kaasa laulnud ja kõikunud. Tänan kõiki lugejaid meie pere tegudele kaasa elamast. Kel soovi, siis saab minu väikse Saksa perioodiga Helena poolt antud viite abil (http://saksamaal.wordpress.com/) kursis olla. Tusen takk!


Kent - Skisser för sommaren found on Pop

Saksamaa blog

Enne veel kui siia ilmuvad viimased ülestähendused Bergenis veedetud viimaste nädalate kohta, panen siia Reidari Saksamaa blogi aadressi: http://saksamaal.wordpress.com/
Jõudu kirjutajale ja häid elamusi lugejatele.

laupäev, 16. oktoober 2010

Hollandis

Pärast lõbusat ja samas ka töist nädalat Bergenis pidin pühapäeval Hollandisse projektiga seotud statistika kursusele minema. Nädalaks. Sihtpunkt asus Amsterdamist edela suunas, pisikesed kalurilinnakese nimega Yerseke. Õnneks sai sinna otse lennujaamast rongiga sõita, seega muretsemiseks polnud põhjust. Mina pole varem elus Hollandi pinnale jalga tõstnud, seetõttu oli väike põnevusepisik siiski sees. Kes meist ei teaks puukingi, mäest alla veerevaid juusturulle, tulpe, tuulikuid, tamme ja... neid teisi huvitavaid asju. Kohale jõudes selgus ootamatult, et just sel päeval testitakse talvisele graafikule üleminemist. Seetõttu võis igasugused plaanid ja ajatabelid ära unustada. Piletikassa kirjutas tädi mulle paberikesele minuti täpsusega kellaajad, perroonide numbrid ja peatused, kus tuleb ümber istuda. Tavajuhul oleks lihtsalt ühe rongiga sinna saanud, aga kõik ei peagi nii lihtne olema. Loomulikult ei pidanud praktiliselt ükski number sellel paberil paika. Nii ma siis jooksin mööda jaama ringi (kuna õige peatuse juures polnud nimetet ajal lõhnagi ühestki rongist) ja hüppasin ühe peale, mis tundus õiges suunas liikuvat. Vedas, saingi õigesse kohta - järgmisse vahepeatusesse. Seal kordus sama pull. Õnneks piirdus minu seiklus ainult 1 ümberistumisega. Näiteks kursuse õppejõud, kes tuli Saksamaalt, pidi 5 korda Hollandis ümber istuma :) Kuna peata kanasid oli peale minu päris palju, siis piisas teises peatuses lihtsalt ummisjalu massiga kaasa tormata, et järgmise rongi peale saada. Nüüd võis veidi rahulikumalt hingata, kuna ees ootas ülejäänud jupike rongisõitu läbi Hollandi tasandike.

Tuleb välja, et teinekord on siiski mõistlik enne uurida, kuhu lähed ja mis võimalused on. Loomulikult ei teadnud ma halligi, millal õige peatus tuleb. Õnneks klappisid piletitädi poolt antud sõidupikkuse numbrid täpselt ning seega õnnestus mul arvutada välja õige hetk, mil peaksin rongist väljuma. Üks purjus vana oli ka minu kõrval ja kui üritasin talt ühe teise juhusliku tütarlapsega küsida, kas järgmine on õige peatus, tuli vastuseks nii segane jutt, et parem oli oma vaistu usaldada. Rongilt maha astudes ootas mind ees täiesti inimtühi rongijaam ja selle taga hiiglaslikud karjamaad. Olin tõesti sattunud keset mittekusagit. Loomulikult polnud mul ka mingisugust kaarti olemas. Telefonis oleva Google Mapsi abil proovisin ikka enam vähem õiges ilmakaare suunas liikuda. Päike paistis ja hirmus palav oli. Olles pea 45 minutit kõndinud sattus hakkasid lõpuks mõned majad liginema. Tarandikust möödudes oli üllatav see, et meile tavapäraste lehmade, lammaste või hobuste asemel tulid mind piidlema hoopis emud, jaanalinnud ja laamad. Oleks nagu kuskile teise kliimavöötmesse sattunud. Ja see polnud ainult ühes majapidamises nii. Pärast 5 km marssimist jõudsin lõpuks Yerseke nimelisse külakesse. Küll olid kenad väiksed majakesed ja kaunid tuulikud. Kanali ääres olid mitmed suuremad ja väiksemad hooned, kes tegelesid rannakarpide ja muude mereelukatega. Seda oli ka intensiivsest lõhnast tunda. Loomulikult ei puudunud igal sammul erinevad mereande pakkuvad restoranid. Kuigi mul oli kõht hirmus tühi - polnud pea 18 h midagi hamba alla saanud, litsusin reipalt siiski edasi, et oma villasse kohale jõuda. Eks pärast vaatab.

Ootamatult selgus tõsiasi, et selles külakeses asub kõigest mereinstituut, kus meie praktikumid toimuma hakkavad. Majutus on organiseeritud hoopis teise külla. Oeh. Ma tegelikult nägin taamal seda Werneldinge nimelist külakest, kuid oh häda. Meie vahel laius järjekordne kanalike. Et sellest üle saada, tuli üks 5 km pikkune ringike teha, kuna sild asus üpris kaugel. Ega siis midagi, hakkasin edasi jalutama. Vahepeal saatsid sõbrad, kellega koos pidime villat üürima, sõnumi, kas olen juba maja "kinni pannud" ja õnnelikult kohal. Vastasin, et "still walking". Pärast mitmetunnist kõnnakut jõudsin lõpuks järgmise küla villade rajooni. See koosnes u. 200 väikesest 2-korruselisest majast väikse krundiga, milles sai ööbida maksimaalselt 8 inimest ja mis sisaldas ka sauna ning kõiki muid mugavusi. Mõnes ruumis oli lausa vann olemas :) Kui ma proovisin administratsioonihoonesse pääseda, olid kõik uksed suletud. Õnneks oli mul umbkaudu meeles maja numbrid, mis kursusel osalejatele olid broneeritud. Võtsin kõige lähema ette ja lootsin õnnele. Õige maja juurde jõudes avastasin, et uks oli lukus, aga postkasti luugi külge oli teibiga võti kleebitud. Kas Eestis kujutaks keegi sellist asja ette? Olgu, terve maja oli minu päralt ja lükkasin kohe sõprade tulekuks sauna sooja ning sain ka end ära pestud. Dushi all olles kuulsin äkitselt uksekella. Ootasin teiste tulekut alles tunni paari pärast. Pisikese käteräti väel tõttasin ust avamas. Seal seisis üks hollandi tüdruk, Gemma (nemad hääldavad seda - thremma (erilist kurguhäält tehes)), kes veidi kohkus, kuid julges siiski sisse tulla. Õnneks saabusid peagi ka teised, kuna olin juba nälga suremas. Saunatasime, tegime väiksed õlled ja oligi päev õhtusse jõudnud.

Järgmisel hommikul läksime varakult kohalikku rattapoodi ja kõigile meile anti jalgrattad nädalaks kasutada. Küll oli mõnus nendega kimada. Hollandis on pigem see, et normaalseid kõnniteid polegi, vaid on hoopis jalgrattateed, kus mõned jalakäijad siiski proovivad kõndida :D Kuna oktoober on juba üsna hämar kuu, siis kursusele sõitsime päikesetõusu ajal ning koju saabusime kottpimedas. Väga romantiline oli tähistaeva all pimedal külade vahelisel rattateel sõita rattatulede valgel.

Pikkade kursusepäevadele järgnes iga päev õhtusöök erinevas restoranis. Esimesel päeval oli selline huvitav koht, kus pakuti väga head toitu, aga seda kõike hiiglaslikes kogustes. Mina tellisin eelroaks (see oli suur viga üldse eelrooga tellida. Õnneks olin magustoidust loobunud) juustukattega rannakarpe. Arvasin, et see saab olema normaalse kogus mõne karbiga. Kus sa sellega! Toodi hiiglaslik vaagen paksult karpe täis. Kõva koduse kasvatusega sõin targu kõik ära, kuna järele jätta pole viisakas. Kõht oli pungil täis. Siis toodi pearoog. See oli hiiglaslik tükk (peaaegu pool kerest) sealiha koos kõigi lisanditega. Väiksed tüdrukud, kes olid veel pool-taimetoitlased, tellisid midagi omleti sarnast. See oli 4 cm paksune vaagnatäis omleti taolist asja, mis sisaldas veel pool kilo riivjuustu ja kõike muud kraami. Loomulikult suutsid nad ainult 1/6 sellest ära tarbida. Lõpuks üks osaleja küsis, miks sellised hirmsuured portsud. Kas see pole mitte raiskamine? Siis teenindaja vastas, et kokk teeb enda järgi neid portse. Lõpuks ilmuski uksest kokk ise - üle 2 meetri pikkune hiiglaslik sell. Kõik noogutasid mõistvalt ja proovisid naeratada. Järgmistel päevadel õnneks siiski nii hull polnud ja saime proovida kõike, mida kalaküla pakkuda suudab.

Huvitav aspekt oli veel see, et külaelanikud ei tõmmanud akendele kardinaid ette. Õhtul majade vahel ringi käies võis rahumeeli kiigata, mida inimesed kodudes teevad või kuidas need välja näevad. Pärast saime kohalike tudengite käest teada, et elanikud on kõik usklikud. Selline avatus käib asja juurde - neil pole midagi varjata. Samuti peetakse halvaks tooniks, kui naisterahvad pükse kannavad. Välistudengite ühiselamut peeti "patupesaks", kus käib kohalike meelest ainult laaberdamine ja prassimine ning valitseb üldine moraalilõtvus. Olla vist isegi üritanud instituuti ühiselamut külast välja ehitama sundida, kuid omavalitsuses sai kaine meel siiski võitu. Vot sellised lood vabameelsest Hollandist.

Reede õhtul pärast kursuse lõppu suundus enamus osavõtjatest Amsterdami uudistama. Mina pidin seal ka ühe ööd veetma, kuna lennuks läks järgmisel hommikul kell 7.00. Mina koos kahe tütarlapsega (Marlene Austriast ja Vera Hong Kongist) broneerisime internetis ühes ultramoodses noortehotellis toa. Kohapeal selgus, et see oli siiski liiga ultramoodne ja rohkem kane... peopanijate koht. Ruumis olid mustad seinad, ühtegi akent polnud. Selle asemel oli seinale raam joonistatud ja sisse kirjutatud - kasuta oma kujutlusvõimet. Kõikjal oli põranda või vooditagune punakas valgus (koridoris oli roheline). Ja voodi kujutas endast valget avatud külgedega ümarate servadega kasti. Ok, sellega oleks me veel kuidagi hakkama saanud, aga kõige parem oli WC osa. Nimelt voodi taga oli klaasseinaga eraldatud vetsuala, millel puudus loomulikult igasugune uks ja pott oli praktiliselt keset tuba. :D Dushinurk jäi siiski väikse seina varju. See sai otsustavaks. Meiega oli kaasas ka üks paarike, kelle sinna ruumi suunasime ja ise otsisime vestibüüli arvutiga uue koha endale. Leidsime pisikese hiinlasest omanikuga hotelli (30 EUR/öö inimese kohta), milles oli siiski kolm eraldi voodit ja kinnine tualett :) Varahommikul 5 kandis proovisin pimeduses vaikselt oma kodinad kokku korjata ja minema hiilida. Kuid akulaadijat ei suudnud kuidagi leida. Äkki pandi tuli põlema ja hirmunise näoga Vera ütles, et mis kohmitsed siin. Otsi üles ja mine! :D

Kokkuvõttes oli kena reis ja mulle Holland meeldis. Ainult et seda tuleks korrata, sest Amsterdam ise on tegelikult tõesti romantiline koht, kuhu Helenaga minna ja ka teisi linnu tahak lähemalt näha.

laupäev, 9. oktoober 2010

Workshop Bergenis

Vahepeal on parasjagu rabelemist olnud ja seepärast ei saanud mahti siia kirjutada. Olen endiselt elu ja tervise juures, seega muretsemiseks pole põhjust :)
04.10 - 08.10 leidis Bergeni ülikooli bioloogia teaduskonnas aset Calmaro projekti (see sama, milles ma osalen) vahekokkuvõtete tegemise kokkusaamine ja lisaks saabus siia tähtis EU tegelane, kes oli teadlaste ning tudengite teadussaavutusi hindama kutsutud. Eelnevalt toimus veel 3-päevane praktikum-tööseminar, kus erinevad meediaspetsid ja poliitikutega tege-levad teadlased oma kogemusi meile jagasid ning meid ennast ja oma teadustulemusi tavainimestele ja meediale esitlema õpetasid. Mina olin üheks kolmest organiseerijast koos filipiinlasest Rommeli ja Taiwani tüdruku Mei-Yu'ga. Pildil istume kolmekesi koos Floien Folkerestaurantis ja oleme just prof Audrey Geffeni käest tänutäheks lillekimbud ja põsesuudlused kätte saanud. See oli mul esimene kord sellist rahvusvahelist üritust korraldada, eriti veel võõrkeelses keskkonnas elades. Õnneks polnud inimesi palju (~40) ja kõik kujunes probleemideta.

Esimestel päevadel kutsuti kohale Bergeni ülikooli meediaosakonna võttegrupp täisvarustuses operaatori ja intervjuusid tegeva ajakirjanikuga. Pärast teoorialoenguid valiti meie hulgast kaks doktoranti välja ja need pidid siis kaamera ees intervjueerija küsimustele vastama, mis tähendas põhimõtteliselt oma teadustöö kirjeldamist. Hiljem näidati telekast, kuidas välja tuli ja mis vigu tehti. Tuleb välja, et telekas esinemine pole ühti selline käkitegu. Samuti presenteeris üks kena värske doktorikraadiga tüdruk Rootsist oma dokumentaalfilmi ("For Cod's Sake") ülepüütud tursast Läänemeres, mis valmis põhiliselt tema doktoritöö andmete põhjal. Huvitav oli näha, kuidas EU bürokraatia hiiglaslik masinavärk kalapüüdmist reguleerides hoopis sotsiaalse ja samas ka looduskatastroofi põhjustab. Taheti head, aga välja kukkus nagu alati... Kõige lõpuks proovisime oma valdkonnaga seotud Wikipedia lehekülgi täiendada ja neid tavainimestele loetavamaks muuta. Sellega tekkis siiski raskusi, kuna artiklite esialgsed autorid polnud meie tööst sugugi vaimustunud ja nii mitmedki uuendused muudeti esialgseks tagasi :D Edaspidi tuleb ise täiesti uued artiklid valmistada, nii on kõige lihtsam.
Käesoleval pildil proovin koos oma väga hea sõbranna Marlenega Austriast oma intervjuu teksti ette valmistada.

Sotsiaalse poole pealt pidime korraldajatena külalisi igal õhtul lõbustama, mis tähendas igaõhtust kõrtsis käimist ja minu jaoks rasket öist mäkketõusu. Ma ei kurda siiski, kuna oli väga tore seltskond ja lõbus olemine. Samuti külastasime erinevaid kohustuslikke Bergeni vaatamisväärsusi nagu Håkon’s Hall, Bryggen, Fisketorget jne.
Kahjuks oli ilmataat meie vastu ja enamuse ajast möllas tõeline torm ning vihma kallas hoolega. Eriti kahju oli sellepärast, et eelnevad kaks nädalat olid täis päikest. Eks see ole alati nii, et kui külalised saabuvad, siis kohalikud räägivad a la siiani oli kõik nii ilus ja kena, aga nüüd kahjuks on ilm halb. Kuid tundus, et suutsime osalejate meeled siiski rõõmsad hoida ja hoolimata vihmast neile Bergen meeldis.

Eelviimasel õhtul toimus meil Floyeni otsas (see mägi, mille lõunanõlval ma praegu elan) Floien Folkerestaurantis kokkusaamise ametlik õhtusöök.
Sellel pildil olen koos teise hää sõbra Holgeriga Saksamaalt millegi pärast nii endast välja läinud. Me sõitsime kõik koos rongiga üles ja ma olin kavandanud, et meil jääb pool tunnikest aega üleval imelise vaate nautimiseks. Loomulikult oli tol õhtul üks hirmsamaid torme, mida siin näinud olen. Jäi üle ainult hirmsal kiirusel vaateplatvormilt restoranini joosta ning loota, et raju ja vihmavaling sind jalust ei raba. Kahjuks ei jõudnud me Helenaga seda restorani külastada, sest tegu oli tõeliselt kena ja hubase kohaga. Uksest sisenedes ootas meid selline inglise-härrastemaja-stiilis (ma ei oska seda nii hästi kirjeldada) hall koos suure kaminaga, mille juures sai vettinud keha soojendada. Peasaal ise oli väga mahukas ja peale meie õhtustasid seal veel mitu suuremat seltskonda. Vahel lasti naaberlauast isegi laul lahti. Söögid olid suurepärased. Olime eelnevalt kõigile tellinud Norrale tüüpilise mereandidest koosneva 3-käigulise õhtusöögi. Minu jaoks oli see veel eriline, kuna esimest korda elus sõin rannakarpe. Pean tunnistama, et need oli väga maitsvad ja kuna mul vastas istus prantslasest noormees Vincent, sain koolitust, kuidas neid süüakse :) Hea, kui mereelu uurides ka söödavate andidega kursis oled.

Viimasel päeval saime EU ametniku käest teada, et oleme väga tublid ja tema ei näe probleemi, miks ei võiks meie projekti edasi rahastada.

Kuna pooled osalejad jäid ööseks Bergenisse, tekkis mõte järgmisel päeval ülikooli merebioloogia välibaasi külastada, veidi kala püüda ja piknikku pidada. Ilm oli ootamatult imeliselt kenaks läinud ja nii me hommikul vara teele asusimegi.

Prof Audrey tutvustas meile silmade särades baasi, kus nad oma eksperimente teevad ning saime näha suurel hulgal igasugu basseine, vanne, voolikuid, pumpasid jne, kus erinevad kalad ja muud mereelukad kontrollitud tingimustes pesitsevad.
Mina muidugi ei jaganud seal mütsigi, kuid teised oskasid see-eest asjalikke küsimusi esitada. Hiljem pidasime kail piknikku ja proovisime kala püüda. Kahjuks seal kalaõnne polnud, kuid siis tungisime läbi metsa ja soo ning jõudisme kenale paljandikule fjordi ääres, kus saime päevitada, ujuda ning 3 kala kinni püüda. Nii me seal naudisklesime, sõime värskelt küpsetatud kalu ja nentisime rahulolevalt, et üritus läks kenasti korda. Pealegi pidime paari päeva pärast Hollandis uuesti kohtuma, et järjekordsest kursusest osa võtta. Teadlase elu on vahel üks paras ringituuritamine.

teisipäev, 17. august 2010

Elu käib

Nädalavahetusel proovisin sõpradele mõnda eesti rooga küpsetada. Mõte oli küll hea, aga mingit head retsepti välja ei mõelnudki. Tatart ja borzi purgisuppi oleks ühe kohaliku poe "vene eri" letist isegi saanud, aga nendest ei oskaks ma peale "ühikatoidu" midagi erilist teha. Seega otsustasin valmistada seda ühte ja ainsat pidupäeva ahjutoitu, mida alati Eestis olles külalistele teinud olen. Ostsin poest 2 hirmkallist pisikest looma välisfilee lõiku (a 100EEK tükk), kuna retseptis on nii ette nähtud ja välisfilee on tõesti väga hea. Siis praadisin need või(!) sees pannil ära, lisasin maitseained (pipar,sool,basiilik). Seejärel panin ahjuvormi põhja aiasaaduste segu (porgand,hernes,paprika,mais), et vorm oleks ühtlaselt kaetud. Siis lõikusin päris mitu banaani seibideks ja lisasin pannile liha juurde koos rõõsa koorega. Kõige peale veel karri maitseainet. Nüüd natuke hautasin seda massi ja kallasin siis kõige täiega vormi. Lisaks sai vormile veel konservitäis eksootilisi puuviljalõike. Nüüd hoidsin seda vormi 180C juures 15 minutit ja siis lisasin riivitud mozzarella juustu katteks peale. Natuke veel ahjus hoida ning valmis ta oligi. Kõrvale sai lihtsalt pastat keedetud. Täitsa hea sai :). Tundub, et seda tehes hakkab väike vilumus tekkima. Kõike seda meisterdasin Gemma pool. Kuna tal pole kodus isegi ahjuvormi, pidin toidule lisaks ka köögitarbeid kaasa võtma. Vaene tüdruk, kuidas ta küll vastu peab. Selgus, et ta sööb ainult lõhet, mille küpsetamiseks pole vormi vaja :) Kuna osad sõbrad ei saanud mingil põhjusel tulla, siis pidime kahekesi selle hunniku toidu kallale asuma. Palju jäi küll järele, kuid vähemalt on tal 4 päeva toiduvaru nüüd olemas.

Eilsest avati taas ujula siinses tudengite spordikeskuses, kus ma jõusaalis käin. Täna hommikul käisin enne tööd seal oma kilomeetrit ujumas. Kui mõnus on ikka vees olla! Terve ujula oli minu päralt. Mitte ühtegi teist ujujat. Ainult töötajad kõndisid ümber basseini ja valvasid mind. Tunne oli nagu mõnes maffiategelastega filmis, kus boss ujub uhkes üksinduses ja turvamehed on valvel kõrval. Huvitaval kombel ei tundunud siinne vesi ka üldse nii keemiat täis olev. Igatahes olen nüüd taas ujumise juures tagasi, mis mulle väga meeldib.

Eelmisel nädalal tuli mõnevõrra ootamatult välja, et mina koos kahe teise järeldoktoriga bioloogia teaduskonnast, pean hakkama siin Bergenis workshopi ja teaduskohtumist korraldama. Kuna tegemist on minu projekti ametliku üritusega, siis ei saa sellest kuidagi kõrvale ka nihverdada. Ma pole elus midagi sellist teinud, aga kuidagi tuleb hakkama saada. Kuigi natuke veider on võõral maal kohalike ettevõtjatega praktiliselt umbkeelsena kontakteeruda ja asju ajada - majutus, söömine, transport, lõbu, auditooriumid jne. Aga tegelikult on kõige keerulisem just workshopi korraldamine, kus peame ise mingid esinejad otsima ja tudengitele huvitava programmi välja mõtlema. Teemaks on see, kuidas oma teadust tavainimestele ning rahastajatele arusaadavamaks teha. Tahetakse pressiteate kirjutamist, wikipedia lehe valmistamist ja mingit podcasti moodi asja. Oehh... nagu mul tööga veel vähe muresid oleks. Õnneks on bioloogia teaduskonna professor Audrey väga entusiastlik ja samamoodi ka need 2 järeldoktorit. Eks näis...

neljapäev, 29. juuli 2010

Taas üksi

Pühapäevast alates olen Norras tagasi ja nüüdsest täiesti üksi. Helena koos lastega on Tartus ning neil algab järgmisel nädalal suur lasteaias käimine. Väga harjumatu on niimoodi üksi elada: toad on lagedad, kõrvulukustav vaikus ja süüa ei oska samuti nii väikeste kogustega teha. Kuid mis parata, tuleb sellega harjuda. Õnneks on mul võimalik nüüd raha säästa ja ülenädalavahetuseti koju lennata. Ja eks tänapäeval on skaibitamine suureks abiks eriti lastele, et kaugel asuvaid sugulasi ja pereliikmeid näha.

Suvi oli sel aastal väga kena ja erakordselt palav ning seetõttu veetsime enamuse ajast Saaremaal amma ja taada juures. Suur tänu vanematele, et nad jaksasid lastega möllata ja meie kõigi eest hoolt kanda. Praegu on Helenale suureks abiks Tartu vanemad, kes väikeste nuppudega õhtuti järvede ääres ujumas käivad. Helena on ka vahepeal väikestviisi iseseisvalt linnasõitu teinud ja ma usun, et nüüd hakkab tal asi minema.

Erinevalt Eestist on siinne ilm midagi hoopis teistsugust - 17 kraadi sooja, vihm ja pilvisus. Küll on hea, et lõpuks saab kenasti öösel magada ja õhk on värske (võrreldes Tartu läpatsiga) :) Muidugi, kui üritasin siin kaastöölistele oma rahulolu norra kliima kohta välja näidata, lubati mind kahe käega ära kägistada. Nimelt polevat siin terve suve jooksul paremat ilma nähtud (soojusest rääkimata). Olen siin ainus päevitunud nahaga tegelane.

Minu äraoleku ajal kolis kogu meie rühm teise kohta ja minu kraam võeti ka kenasti kaasa. Nüüd on mul hoopis avaram, valgem ja kena vaatega koht. Gemma (minu hea sõber, kes on samuti järeldoktor) ütles, et oli minu töökoha eest võidelnud. No mis sa hing veel tahta oskad. Eks kraadiomanikel peavad mingisugused privileegid olema ja meie puhul on need paremad istekohad :) Meie boss istub nüüd oma ruumis otse meie vastas üle koridori ja läbi vahepealse klaasseina on temaga pidev silmside. Esimest korda tunnen, et ülemuse pilk on pidevalt peal.

Ostsin endale mänguasjadepoest väiksed pallid, millega zhonglöörida. Kätele hea tegevus ja aitab vahest meelt ka korrastada. Seda enam, et pooltel tegelastel siin on need pallid olemas. Naersime just, et kui teiste gruppide liikmed või ülemus aknast sisse vaatavad, näevad nad meie inimesi aeg-ajalt palle hüpitamas. Huvitav, mis mulje see meist ja meie töötegemisest jätab?