31.mai- 9.juuni osa 2

Reidar jätkab:

...Tegelikult olime mitu päeva üritanud Holgeriga kohtuda ja välja minna, kuid alati oli kas meil midagi ees või tal tegemist. Lõpuks suutsime kompromissi leida. Ilm oli kena ja tõotas tulla igati mõnus retk. Võtsime Holgeri Espeland Marine Biological Stationi ligidalt auto peale (laste vahele) ja hakkasime ümbrust kammima, kust merele ligi pääseks. Selgus, et seal lähedal polegi head kohta, kus mõni suvemaja poleks või oleks talutav ligipääs. Pidime veidi kaugemale sõitma. Kuna ma polnud väga pika reisiga arvestanud ja bensiinijaamu teele ei jäänud, oli mõne piisaga ringi sõites vaja suhteliselt kiiresti sobiv koht leida. Aeg lippas ka suure kiirusega edasi. Lõpuks, ühele järjekordsele kitsale teekesele sõites, märkas Holger väikest tasandikku ja mere helki. Tundus olevad selline metsikum ala ning kaart ei näidanud ka erilist asustust.

Optimistlikult haarasime kodinad kaasa ja tungisime padrikusse. Siis selgus, et hoolimata suhteliselt kõrgest asukohast merepinna suhtes, sattusime soisele alale. Õnneks oli Helena lastele kummikud kaasa võtnud. Seega saime vältida nende jalgade märgumist. Järgnev katsumus oli järsk laskumine üle kivide ja juurikate. Oliver oli matkamisest väga õhinas ja nemad lasid onu Holgeriga uljalt ees. Grete pirtsutas printsessile omaselt natuke, kuna oksad torkisid ja ronimine oli tema kasvuga tüdruku jaoks veid kurnav. Helena proovis ka vapralt meiega sammu pidada - selline ekstreemmatk rasedale. Hoolimata sellest, et linnulennult oli mereni u. 300 meetrit, pidime vingerdades ja üles-alla ronides palju pikema maa maha kõndima. Lõpuks siiski jõudsime oodatud rannale.

Koht oli väga kena - kivine rand, ilus vaade saarekestele ning merele ja lisaks ideaalne kivipaljand kala püüdmiseks. Kui olime asjad lahti pakkinud, lippasid mehed koos lastega spinningut loopima. Holger oli kaks riista kaasa võtnud ja nii me siis jaotusimegi. Holger viskas ja Grete keris ning mina tegin sama Oliveriga. See oli mul elu teine spinninguga püüdmine. Aga pärast paari viset polnud enam mingit probleemi. Lapsed muudkui kerisid usinalt ja sikutasime tublilt aina vetikaid välja. Kui olime 1,5h loopinud ja Päike hakkas vaikselt mäe taha vajuma, liikusid mõtted paratamatult kaasavõetud (hädaabi) liha ning vorstide peale. Kuid siis oli ootamatult keegi mul konksu külge jäänud. Sain väikse tursa kätte. Mõtlesime, et viskame ta tagasi, kuna kasvult polnud kalake väga suur, aga paraku oli vaeseke nii õnnetult kinni jäänud, et ilma veristamata teda tagasi lasta ei saanud. Seega jätsime ta ootele. Kõigest paari heite järel õnnestus mul üks teine tegelane otsa saada. See oli hoopis vihasem isend ja hoolimata sellest, et ta nüüd teab mis suur kala polnud, pidime Oliveriga korralikult sikutama, et teda välja tõmmata. See visa tegelane oli makrell. Ma pole kunagi seda liiki looduses elusast peast näinud - väga ilus kala oma vöödilise seljamustriga.

Holgeril ei õnnestunud kahjuks kedagi kätte saada ja lõpuks otsustasime grillimispaika naasta. Helena oli seal juba toitu valmistamas. Holger haaras kaks kalakest kaasa, mille otsustasime siiski ära küpsetada. Helena oli ettenägeliku perenaisena maitseained kaasa võtnud, Holger puhastas kalad ära ja panime nad fooliumisse küpsema. Tormilained olid randa ohtralt igasugu puumaterjali kandnud, seega sai soojendamiseks korralik lõke tehtud. Vestlesime, sõime-jõime, nautisime lõkkesooja ja vaadet merele. Kalade küpsetamine õnnestus minu arvates väga hästi. Tursk oli sellise pehme lihaga, kuid makrell oli hoopis teisest puust - vintskem. Aga maitsesid mõlemad oivaliselt.

Lõpuks (kell oli vist 22.30 kandis) otsustasime minema hakata. Minul oli siiski järgmine päev vaja tööle minna ja Oliveri ootas lasteaed. Õnneks avastasime ühe kena jalgraja, mida mööda me ka lahkusime. Täis kõhuga turnimine ja tihnikus trügimine ei tundunud enam eriti ahvatlev. Kuigi distants sai tunduvalt pikem, oli teekond samas nauditavam. Lapsed pidasid vapralt vastu ja isegi Grete rühkis visalt auto poole.

Tagasiteel õnnestus meil veidi tankida ja saime rahus Holgeri ära viia. Kokkuvõttes oli meeldiv üritus, kenad elamused, siiski mingisugune kalasaak ja tore matkamine. Lapsed olid kalapüügist suures vaimustuses. Nüüd ei jäägi muud üle, kui vanaisad-onud kaasa haarata ning kalale minna :)

Helena jätkab:

... Koju jõudsime peale 00.30. Lapsed said magama ning ka endal tuli peagi uni peale. Sain vist tunnikese magatud, kui Oliver mu kõrvale voodisse jooksis ning jalgade valu kurtis. Ta oli paar korda meie retkel kukkunud ja jalad veidi marraskile saanud aga see tundus liiga väike asi selliseks valuks. Mõtlesin, et mida teha, aga ei teinudki muud, kui andsin juua ja kannatasin tema jalgadega vehkimist ja hädaldamist (ka kõhuelanik reageeris sellele aktiivselt nii et ma sain nende kahe vahel omajagu kolkimist tunda). Igastahes tundu, et see kõik oli pigem suurest üleerutusest ja -väsimusest. Kella 5 ajal soovis Oliver minna multikaid vaatama - sellepeale saatsin ma ta ikkagi tagasi meie vahele voodisse kus ta lõpuks ka rahulikult magama jäi. Kogu selle tralli peale ei tundunud kuigi mõistlik teda lasteaeda viia ning kuna Reidar ka end haigena tundis, siis olimegi kõik kodus. Oliver tegi kõigi aegade magamisrekordi 11.15ni ja paari tunni pärast veel 3 tunnise lõunaune ka veel otsa. Järgmine päev sai ta lõpuks jälle lastaeda.

Nohuring aga liigub meil edasi ja hetkel on selle küüsis veel Reidar ja nüüd ka Grete. Samas on ilmad 20 kraadi ringis nii et mõnus soe oleks väljas ringi trallida, aga .... no küll Eestis jõuab.

Eelmisel nädalal laekusid meile teated ka lasteaiataotluste kohta Tartus - mõlemal on kohad olemas. Oliveril tema endises lasteaias ja Gretel sealsamas lähedal asuvas eralasteaias. Grete juba väga kibeleb teiste laste sekka, nii et kui mänguväljakule satub peale meie veel mõni laps, siis too vaeseke satub meie laste poolt ikka paraja tähelepanu alla, mida aga võib lausa rünnakuna võtta.

Vot nii see elu on siin läinud...