Eesti ootus...

Meil on järjest raskem lapsi (eriti Oliveri) maha rahustada ja sundida kannatlikud olema. Iga päev kerkib esile jututeema "millal me laevaga Saaremaale läheme". Oliver seisis kella juures ja luges õhtuti minuteid. Tema arvates kell 7 (19.00) on õige aeg minema hakata. Ja kui siis kell 7 sai ning selgus, et me ei lähe veel kuhugile, oli nutujoru lahti. Ja nii iga päev. Lõpuks leidis Helena sellele lahenduse. Nüüd on meil Selveri kalender, kus lapsed saavad iga päev käesoleva kuupäeva ruudu pliiatsiga ära värvida. Samas on näha ka punaseks värvitud 17. juuni, mil' me siit tõesti liikuma hakkame.

Helena käis vahepeal oma "kõhuelanikku" ja ennast arstile ette näitamas. Grete oli ka vaimustuses arsti juurde minekust. Teatas tähtsalt, et tema läheb koos emmega ja seal saab madu-ussiga mängida. Õnneks pole tõesti palju vaja. Pärast lubati tal hobusega kapata ja toimus traditsiooniline kohvikukülastus.

Selline moosinägu istus emme vastas :) Tundub, et kohvikus käimine on endiselt popp. Tuleb meelde, kui minu ema rääkis, kuidas me vanasti "kohvikusse, kohvikusse!" vennaga hüüdsime.

Lõpuks on suvised ilmad ka meile jõudnud ja nädalavahetusel käisime kahe siinse Eesti tädiga meie lemmikkohas (Floyeni otsas) grillimas.

Nemad polnud seal varem käinud ja seetõttu oligi põhjus jälle seda kena paika külastada. Kuna Norras on liha suhteliselt eksootiline toiduaine, siis valmistas Helena ette korraliku hunniku hakkliha-kebabe (Kristi retsepti järgi).

Virge ja Kirke olid ka tublisti toidukraami kaasa võtnud ja seetõttu jäi meil korralikult lihakraami üle. Seda nähes haaras Virge entusiastlikult ühe mööda jalutava vanapaari endaga kaasa ja kutsus sööma. Selgus, et tegemist oli kahe Saksamaalt pärit pensionäriga, kes olid nädalaks Norrat külastama tulnud.

Väga tore paar oli, nendega sai kõigist maailmaasjadest arutatud ja samal ajal aitasid nad meid söömisega. Lõpetuseks sai veel Helena purukooki pakutud ja seejärel hüvasti jäetud. Vanadaam õnnistas tänutäheks kõik naisterahvad ära ja mina sain tugeva käepigistuse osaliseks. Tore on selliseid elurõõmsaid inimesi kohata.

Lastel oli loomulikult lõbu laialt. Palgi peal ronimine, metsas ringi lippamine, oksadega vehkimine ja laevakeste ujutamine. Tädi Kirke oli ainus, kes mäletas, kuidas paberist ilusaid laevukesi voltida ja seejärel palusi nupud teda appi neid ujutama.

Mina käisin samal ja eelneval päeval sõpradega paintballi mängimas ja seetõttu oli olemine üsna kustunud. Aga kodune tunne tuli peale küll ja endal keerlevad mõtted pidevalt Eesti suunas.

Niimoodi küljelt nägu vaadates tundub, et tegu oleks nagu mu venna, Taneliga. Me vist oleme ikka üpris sarnased :)