Torino (1)

Hoolimata sellest, et olen puhkusel, pidin siiski reisi Itaaliasse ette võtma. Osalen Euroopa noorte teadlaste foorumil. Kuna sellest osavõtmine on projekti poolt vabatahlikult kohustuslikuks määratud, ei saanud ära ka öelda. Helena jäi lastega Saaremaal vanemate tallu suve nautima.

Reisi alustades oli mul hinges väike kartus sees. Ei, mul pole midagi Itaalia või teaduskonverentside vastu, kuid muretsesin ilma pärast :) Nimelt on juuli ja august kõige kuumemad kuud siin Lõuna-Euroopas. Kui viimati gümnaasiumilennuga Itaalias bussiga käisime, ei aidanud ka ujumispükste väel olemine. Oleks tahtnud endal isegi naha maha koorida. Kui ma Münhenis lennukilt maha tulin, oli juba raske olla (kogu Euroopat katab praegu vist kuumalaine). Võis arvata, et hullem on veel ees. Lõpuks, kui olin Torino lennujaama ja linna ühendavast konditsioneeritud õhuga rongist maha astunud, oligi vastas >40C soojasein. Lõpp-peatus asus tõelises pommiaugus, mis meenutas osaliselt mõnda apokalüptilist filmi - lagunenud majad, üleskaevatud väli keset linna, betoonist autoteede lõhutud astangute jupid, mis õhku lõppesid jne. Kuna minu väljaprinditud google kaart oli siiski liiga puudulik ja väheste detailidega, pidin kasutama kohalikes bussipeatustes olevaid kaarte. Orienteerumist segas veidi ka kaevetööde tagajärjel olevate teede puudumine :) Samuti oli mul hotelli asukohast üsna ähmane ettekujutus. Siiski hakkasin osalt kõhutunde järgi sammuma (sulava asfalti ja tapva kuumuse tõttu väga aeglases tempos). Aeg-ajalt tegin mõne joogiautomaadi või jäätisepoekese juures väikse peatuse, et vedelikku tarbida ja end jahutada. Pärast 1,5h jalutuskäiku jõudsin kenasti oma hotelli. Oleksin pidanud rohkem särke kaasa võtma, sest praeguse seisuga pean vist olemasolevaid pesema hakkama.

Pärast kümblemist jahutavas vees ja mõningaid probleeme arvuti elektri- (siin pole europistikuid) ja internetivõrku ühendamisega (kaabliga nende kirjelduse järgi "ülikiire" [200kbit/s] ühenduse eest tuleb tasuda 7.5 EUR ööpäevas), leidsin üles koha, kus antud foorum aset leiab. Tundub, et tegemist on üsna suure sündmusega, kuna linn on postide küljes rippuvaid reklaamplagusid ning kuulutusi täis. Õnnetuseks asus see hotellist jällegi mitme kilomeetri kaugusel, mis tähendas järjekordselt lõõskava leitsaku käes jalutamist. Õnneks leidub Torino kesklinnas lisaks lagunevatele elumajadele ja prahile ka kauneid ajaloolisi suurehitisi ning kirikuid. Huvitaval kombel olid reedesel päeval kõik poekesed kinni. Avatud olid ainul kohvikud ja restoranid, mis asusid praktiliselt iga nurga peal. Lõpuks jõudsin ühe hiiglasliku kompleksi juurde, mis kujutas endast Fiati kontorit ja suurt konverentsi- ning ostukeskust. Sisse pääsedes sain aru, miks sellist kolossi vaja läks - foorumil on üle 3000 osaleja. Ma polegi varem nii suurel teadusüritusel käinud. Juba peasaal, mis kõik need inimesed ära mahutab, on hiiglaslik. Lisaks on siin päris suur nö messikeskus, kus firmad ja teadusasutused oma boksides istuvad. Nägin, et Ameerika juhtiv teadusajakiri, Science, on ka kohal. Mingi hetk (kui olen veinist veidi julgust kogunud) lähen neilt aru pärima, miks nad euroopa teadlaste artikleid blokivad :)

Pärast õhtust avasessiooni oligi kell juba hiline ja tuli hakata koju minema. Kahjuks ei näinud ma seda põnevat mängu, kus Brasiilia koju saadeti, aga teise mängu ajal külastasin ühte imelist ökopoodi, mis oli üks vähestest avatud poesarnasest ettevõtetest. See oli tõeliselt suur! Musttuhat erinevat ökopastat, -kastet, -saia, puu- ja juurvilja, veini, ning jumal-teab-mida. Ploomid, melonid, virsikud ja viinamarjad nägid nii head välja, et... Meie ökopoed on naljanumbrid selle kõrval. Lisaks oli igas sektsioonis ka vastav toitlustusnurk, kus sai samast kraamist kokkade poolt valmistatud toitu süüa. Kuna kõikjal olid ka suured LCD-d, mis jalgpalli näitasid, siis otsustasin seal õhtust süüa. Päev otsa olin ainult higistanud ja jooki kaaninud, nüüd oli tõeline nõrkus peal ja kõht korises hirmsasti. Võtsin algatuseks ühe "ökopitsa" (või oli see mahepitsa...) ja nautisin jalgpalli italiaanodega kõrvuti. Peab nentima, et oli väga maitsev küll. Järgmistel päevadel proovin kindlasti midagi huvitavamat süüa - variante on kõvasti.

Lõpuks otsustasin, et lähen hotelli tagasi, kuna silm hakkas kinni vajuma. Pagan, kell oli 23:00 ja ikka oli väljas läppunud 32C! Uskumatu, öösel ei saa ka inimese moodi olla. Madriidis oli umbes sama seis - linn merest kaugel ja õhk seisab. Kuidas need kohalikud siin küll elada suudavad? Pidin hambad ristis need kilomeetrid maha vantsima meeles mõlkumas hotellitoa jahedus ja dušš. Aga kui kliima kõrvale jätta, on siiski tegemist täitsa toreda linnakesega, kohalikud on hästi rõõmsad ja abivalmid ning täiesti võõrad astuvad ligi ja hakkavad elust rääkima. Minu itaalia keel peale sõnade "tänan" ja "tere hommikust" on täiesti olematu, seega pean kuidagi käte ja inglise keele lihtsõnadega hakkama saama. Aga kui su partneriks on kena neiu või rõõmus itaalia papi, siis polegi vaja vist sõnadest eriti aru saada... Emotsioonid on põhilised. :)