Torino (3)

Täna oli raske varakult tõusta, kuna eile õhtul toimus Castello del Valentino nimelise lossi õues pidu foorumi külalistele. See läks maksma küll 20 EUR, aga mul oli see varasemalt juba konverentsi tasusse sisse pandud. Enne minekut mõtlesin, et pole erilist tahtmist sinna minna (väsimus, palavus ja kõht polnud ka eriti tühi). Kuid otsustasin siiski asja ära teha. Viimasest habemeajamisest oli möödas juba mitmeid päevi ja eelnevate päevade jooksul olin vaikselt antud protseduuri jaoks ettevalmistusi teinud. Münheni lennujaamast ostsin väikese patareidel töötava habemeajamismasina ning siit konverentsi keskuse suurest ostukeskusest after shave'i. Tänu osaleja märgile sain veel 20% alet ka :) Ma pole eriline pardlite fänn ja eelistan igas olukorras ziletti. Aga väikest masinat on tõesti mugavam kaasas kanda. Pärast pikka hõõrumist sain lõpuks end riidesse sättima hakata. Panin mõningase vastumeelsusega pidulikuks puhuks pikad püksid jalga, kuigi äikse-eelne palavus oli tappev. Kuigi peopaik ei asunud eriti kaugel, kasutasin siiski ühistransporti, mille nädalapiletit korraldajad 5 EUR eest müüsid. Bussiajad siin muidugi ei maksa midagi. Kohale jõudes ootas suur mass rahvast väravate taga (enamus osalejaid oli otsustanud vist sellest osa saada) üks uhkemalt riides kui teine. Proovisin oma teksadega massi sulanduda. On ikka inimestel tahtmist ülikondi kaasa vedada. Naistel on muidugi kerge mõni "öösärk" lisaks kaasa pakkida. Loss ja selle hoov oli väga kena (üks mitmetest Torino vaatamisväärsustest) ja suur õu mahutas kenasti kogu rahva ära. Laudu oli vähe ja enamus sõid püsti. Süüa ja juua (veini) sai võtta nii palju kui kulub. Oma toodangut pakkusid kohalikud rõõmsameelsed vorsti- ja juustumeistrid, kes omavalmistatud kraami ise lõikasid/pakkusid ning soovijatele valmistamise protsessi seletasid. Erinevaid hõrgutisi oli päris palju ja kõik maitsesid imeliselt. Ida-Eurooplasele omaselt pingutasin ma veidi mahtudega üle ja hiljem oli päris raske olla (loe: süda veidi paha). Lisaks oli lava püsti pandud, kus üks kohalik jazz-bänd väga mõnusat muusikat mängis/laulis. Lisaks jazzilikele lugudele esitati sekka ka mõningaid rocki hitte. Peagi hämardus ja nägin hirmsuuri vihmapilvi meie poole suundumas. Otsustasin, et loobun pikemast libistamisest (tantsima nagunii ei hakka) ja vean oma pungis kere tagasi hotelli ning viimaste minutiteni pidutsema ei jää. Hiljem selgus, et mingisugust vihma muidugi ei tulnud.

Ahjaa, miks ma täna varakult tõusin üldse. Esimene sessioon täna hommikul oli olukorrast robootikas. Minusuguse ulmehuvilisest teadlase jaoks oli see tõeline maiuspala. Kaks väga head robotispetsialisti kirjeldasid protsessi kuidas inimaju õpib ja kuidas nad seda robotite peal rakendada üritavad. Parimad osad olid muidugi katsed inimkujuliste robotitega (Honda Asimo ja iCub). Esimest on varemgi näidatud, aga teine oli veel kihvtim. See, kuidas nad läbi katsetamise õpivad ja nii hästi reageerivad (küsimustele, käitumisele) oli tõeline elamus. Seda enam, et nende tegevust polnud varem ette programmeeritud, vaid kogemusi, teadmisi ja assotsiatsioone õpiti iseseisvalt (läbi pika treeningu, nagu inimlaps seda teeb). Seda on juba varemgi tehtud/nähtud, aga need olid sellel aastal saadud uued edulised tulemused. iCub käitus nii inimlikult oma silmadega inimestele otsa vaadates, nende tegevusi järgides, vesteldes ja pärast iseseisvalt mänguasjadega mängides, et kui mootorit veidi sujuvamaks muuta ning peale näo ka keha "nahast" kattega varustada, oleks tegu nagu päris inimesega.

Huvitav, et mind peetakse siin välimuse järgi sakslaseks. Varem on mind alati välimuse ja kõne järgi kindlalt skandinaavlaseks klassifitseeritud. Võimalik, et kohalikud on rohkem saksa turistidega harjunud ja "põhjaelanik" on selline eksootiline loomaaiaelanik. See on muidugi kena, kui mul kätt surutakse ja saksa koondise edu puhul jätkuvalt õnnitletakse :)

Praegu avastasin kavast, et 8. juulil on päevane väljasõit CERN'i suurt hadronite põrgutit (LHC) vaatama. Pagana kahju, et see nii hilja on, sest eelmisel päeval lendan juba koju tagasi. See oleks olnud vast üks selle ürituse tippsündmusi minu jaoks. Mis teha :(

Vahepeal on Helena iseseisvalt auto ja lastega pikema sõidu teinud. Väga tubli tüdruk!