Elu käib

Nädalavahetusel proovisin sõpradele mõnda eesti rooga küpsetada. Mõte oli küll hea, aga mingit head retsepti välja ei mõelnudki. Tatart ja borzi purgisuppi oleks ühe kohaliku poe "vene eri" letist isegi saanud, aga nendest ei oskaks ma peale "ühikatoidu" midagi erilist teha. Seega otsustasin valmistada seda ühte ja ainsat pidupäeva ahjutoitu, mida alati Eestis olles külalistele teinud olen. Ostsin poest 2 hirmkallist pisikest looma välisfilee lõiku (a 100EEK tükk), kuna retseptis on nii ette nähtud ja välisfilee on tõesti väga hea. Siis praadisin need või(!) sees pannil ära, lisasin maitseained (pipar,sool,basiilik). Seejärel panin ahjuvormi põhja aiasaaduste segu (porgand,hernes,paprika,mais), et vorm oleks ühtlaselt kaetud. Siis lõikusin päris mitu banaani seibideks ja lisasin pannile liha juurde koos rõõsa koorega. Kõige peale veel karri maitseainet. Nüüd natuke hautasin seda massi ja kallasin siis kõige täiega vormi. Lisaks sai vormile veel konservitäis eksootilisi puuviljalõike. Nüüd hoidsin seda vormi 180C juures 15 minutit ja siis lisasin riivitud mozzarella juustu katteks peale. Natuke veel ahjus hoida ning valmis ta oligi. Kõrvale sai lihtsalt pastat keedetud. Täitsa hea sai :). Tundub, et seda tehes hakkab väike vilumus tekkima. Kõike seda meisterdasin Gemma pool. Kuna tal pole kodus isegi ahjuvormi, pidin toidule lisaks ka köögitarbeid kaasa võtma. Vaene tüdruk, kuidas ta küll vastu peab. Selgus, et ta sööb ainult lõhet, mille küpsetamiseks pole vormi vaja :) Kuna osad sõbrad ei saanud mingil põhjusel tulla, siis pidime kahekesi selle hunniku toidu kallale asuma. Palju jäi küll järele, kuid vähemalt on tal 4 päeva toiduvaru nüüd olemas.

Eilsest avati taas ujula siinses tudengite spordikeskuses, kus ma jõusaalis käin. Täna hommikul käisin enne tööd seal oma kilomeetrit ujumas. Kui mõnus on ikka vees olla! Terve ujula oli minu päralt. Mitte ühtegi teist ujujat. Ainult töötajad kõndisid ümber basseini ja valvasid mind. Tunne oli nagu mõnes maffiategelastega filmis, kus boss ujub uhkes üksinduses ja turvamehed on valvel kõrval. Huvitaval kombel ei tundunud siinne vesi ka üldse nii keemiat täis olev. Igatahes olen nüüd taas ujumise juures tagasi, mis mulle väga meeldib.

Eelmisel nädalal tuli mõnevõrra ootamatult välja, et mina koos kahe teise järeldoktoriga bioloogia teaduskonnast, pean hakkama siin Bergenis workshopi ja teaduskohtumist korraldama. Kuna tegemist on minu projekti ametliku üritusega, siis ei saa sellest kuidagi kõrvale ka nihverdada. Ma pole elus midagi sellist teinud, aga kuidagi tuleb hakkama saada. Kuigi natuke veider on võõral maal kohalike ettevõtjatega praktiliselt umbkeelsena kontakteeruda ja asju ajada - majutus, söömine, transport, lõbu, auditooriumid jne. Aga tegelikult on kõige keerulisem just workshopi korraldamine, kus peame ise mingid esinejad otsima ja tudengitele huvitava programmi välja mõtlema. Teemaks on see, kuidas oma teadust tavainimestele ning rahastajatele arusaadavamaks teha. Tahetakse pressiteate kirjutamist, wikipedia lehe valmistamist ja mingit podcasti moodi asja. Oehh... nagu mul tööga veel vähe muresid oleks. Õnneks on bioloogia teaduskonna professor Audrey väga entusiastlik ja samamoodi ka need 2 järeldoktorit. Eks näis...