Hollandis

Pärast lõbusat ja samas ka töist nädalat Bergenis pidin pühapäeval Hollandisse projektiga seotud statistika kursusele minema. Nädalaks. Sihtpunkt asus Amsterdamist edela suunas, pisikesed kalurilinnakese nimega Yerseke. Õnneks sai sinna otse lennujaamast rongiga sõita, seega muretsemiseks polnud põhjust. Mina pole varem elus Hollandi pinnale jalga tõstnud, seetõttu oli väike põnevusepisik siiski sees. Kes meist ei teaks puukingi, mäest alla veerevaid juusturulle, tulpe, tuulikuid, tamme ja... neid teisi huvitavaid asju. Kohale jõudes selgus ootamatult, et just sel päeval testitakse talvisele graafikule üleminemist. Seetõttu võis igasugused plaanid ja ajatabelid ära unustada. Piletikassa kirjutas tädi mulle paberikesele minuti täpsusega kellaajad, perroonide numbrid ja peatused, kus tuleb ümber istuda. Tavajuhul oleks lihtsalt ühe rongiga sinna saanud, aga kõik ei peagi nii lihtne olema. Loomulikult ei pidanud praktiliselt ükski number sellel paberil paika. Nii ma siis jooksin mööda jaama ringi (kuna õige peatuse juures polnud nimetet ajal lõhnagi ühestki rongist) ja hüppasin ühe peale, mis tundus õiges suunas liikuvat. Vedas, saingi õigesse kohta - järgmisse vahepeatusesse. Seal kordus sama pull. Õnneks piirdus minu seiklus ainult 1 ümberistumisega. Näiteks kursuse õppejõud, kes tuli Saksamaalt, pidi 5 korda Hollandis ümber istuma :) Kuna peata kanasid oli peale minu päris palju, siis piisas teises peatuses lihtsalt ummisjalu massiga kaasa tormata, et järgmise rongi peale saada. Nüüd võis veidi rahulikumalt hingata, kuna ees ootas ülejäänud jupike rongisõitu läbi Hollandi tasandike.

Tuleb välja, et teinekord on siiski mõistlik enne uurida, kuhu lähed ja mis võimalused on. Loomulikult ei teadnud ma halligi, millal õige peatus tuleb. Õnneks klappisid piletitädi poolt antud sõidupikkuse numbrid täpselt ning seega õnnestus mul arvutada välja õige hetk, mil peaksin rongist väljuma. Üks purjus vana oli ka minu kõrval ja kui üritasin talt ühe teise juhusliku tütarlapsega küsida, kas järgmine on õige peatus, tuli vastuseks nii segane jutt, et parem oli oma vaistu usaldada. Rongilt maha astudes ootas mind ees täiesti inimtühi rongijaam ja selle taga hiiglaslikud karjamaad. Olin tõesti sattunud keset mittekusagit. Loomulikult polnud mul ka mingisugust kaarti olemas. Telefonis oleva Google Mapsi abil proovisin ikka enam vähem õiges ilmakaare suunas liikuda. Päike paistis ja hirmus palav oli. Olles pea 45 minutit kõndinud sattus hakkasid lõpuks mõned majad liginema. Tarandikust möödudes oli üllatav see, et meile tavapäraste lehmade, lammaste või hobuste asemel tulid mind piidlema hoopis emud, jaanalinnud ja laamad. Oleks nagu kuskile teise kliimavöötmesse sattunud. Ja see polnud ainult ühes majapidamises nii. Pärast 5 km marssimist jõudsin lõpuks Yerseke nimelisse külakesse. Küll olid kenad väiksed majakesed ja kaunid tuulikud. Kanali ääres olid mitmed suuremad ja väiksemad hooned, kes tegelesid rannakarpide ja muude mereelukatega. Seda oli ka intensiivsest lõhnast tunda. Loomulikult ei puudunud igal sammul erinevad mereande pakkuvad restoranid. Kuigi mul oli kõht hirmus tühi - polnud pea 18 h midagi hamba alla saanud, litsusin reipalt siiski edasi, et oma villasse kohale jõuda. Eks pärast vaatab.

Ootamatult selgus tõsiasi, et selles külakeses asub kõigest mereinstituut, kus meie praktikumid toimuma hakkavad. Majutus on organiseeritud hoopis teise külla. Oeh. Ma tegelikult nägin taamal seda Werneldinge nimelist külakest, kuid oh häda. Meie vahel laius järjekordne kanalike. Et sellest üle saada, tuli üks 5 km pikkune ringike teha, kuna sild asus üpris kaugel. Ega siis midagi, hakkasin edasi jalutama. Vahepeal saatsid sõbrad, kellega koos pidime villat üürima, sõnumi, kas olen juba maja "kinni pannud" ja õnnelikult kohal. Vastasin, et "still walking". Pärast mitmetunnist kõnnakut jõudsin lõpuks järgmise küla villade rajooni. See koosnes u. 200 väikesest 2-korruselisest majast väikse krundiga, milles sai ööbida maksimaalselt 8 inimest ja mis sisaldas ka sauna ning kõiki muid mugavusi. Mõnes ruumis oli lausa vann olemas :) Kui ma proovisin administratsioonihoonesse pääseda, olid kõik uksed suletud. Õnneks oli mul umbkaudu meeles maja numbrid, mis kursusel osalejatele olid broneeritud. Võtsin kõige lähema ette ja lootsin õnnele. Õige maja juurde jõudes avastasin, et uks oli lukus, aga postkasti luugi külge oli teibiga võti kleebitud. Kas Eestis kujutaks keegi sellist asja ette? Olgu, terve maja oli minu päralt ja lükkasin kohe sõprade tulekuks sauna sooja ning sain ka end ära pestud. Dushi all olles kuulsin äkitselt uksekella. Ootasin teiste tulekut alles tunni paari pärast. Pisikese käteräti väel tõttasin ust avamas. Seal seisis üks hollandi tüdruk, Gemma (nemad hääldavad seda - thremma (erilist kurguhäält tehes)), kes veidi kohkus, kuid julges siiski sisse tulla. Õnneks saabusid peagi ka teised, kuna olin juba nälga suremas. Saunatasime, tegime väiksed õlled ja oligi päev õhtusse jõudnud.

Järgmisel hommikul läksime varakult kohalikku rattapoodi ja kõigile meile anti jalgrattad nädalaks kasutada. Küll oli mõnus nendega kimada. Hollandis on pigem see, et normaalseid kõnniteid polegi, vaid on hoopis jalgrattateed, kus mõned jalakäijad siiski proovivad kõndida :D Kuna oktoober on juba üsna hämar kuu, siis kursusele sõitsime päikesetõusu ajal ning koju saabusime kottpimedas. Väga romantiline oli tähistaeva all pimedal külade vahelisel rattateel sõita rattatulede valgel.

Pikkade kursusepäevadele järgnes iga päev õhtusöök erinevas restoranis. Esimesel päeval oli selline huvitav koht, kus pakuti väga head toitu, aga seda kõike hiiglaslikes kogustes. Mina tellisin eelroaks (see oli suur viga üldse eelrooga tellida. Õnneks olin magustoidust loobunud) juustukattega rannakarpe. Arvasin, et see saab olema normaalse kogus mõne karbiga. Kus sa sellega! Toodi hiiglaslik vaagen paksult karpe täis. Kõva koduse kasvatusega sõin targu kõik ära, kuna järele jätta pole viisakas. Kõht oli pungil täis. Siis toodi pearoog. See oli hiiglaslik tükk (peaaegu pool kerest) sealiha koos kõigi lisanditega. Väiksed tüdrukud, kes olid veel pool-taimetoitlased, tellisid midagi omleti sarnast. See oli 4 cm paksune vaagnatäis omleti taolist asja, mis sisaldas veel pool kilo riivjuustu ja kõike muud kraami. Loomulikult suutsid nad ainult 1/6 sellest ära tarbida. Lõpuks üks osaleja küsis, miks sellised hirmsuured portsud. Kas see pole mitte raiskamine? Siis teenindaja vastas, et kokk teeb enda järgi neid portse. Lõpuks ilmuski uksest kokk ise - üle 2 meetri pikkune hiiglaslik sell. Kõik noogutasid mõistvalt ja proovisid naeratada. Järgmistel päevadel õnneks siiski nii hull polnud ja saime proovida kõike, mida kalaküla pakkuda suudab.

Huvitav aspekt oli veel see, et külaelanikud ei tõmmanud akendele kardinaid ette. Õhtul majade vahel ringi käies võis rahumeeli kiigata, mida inimesed kodudes teevad või kuidas need välja näevad. Pärast saime kohalike tudengite käest teada, et elanikud on kõik usklikud. Selline avatus käib asja juurde - neil pole midagi varjata. Samuti peetakse halvaks tooniks, kui naisterahvad pükse kannavad. Välistudengite ühiselamut peeti "patupesaks", kus käib kohalike meelest ainult laaberdamine ja prassimine ning valitseb üldine moraalilõtvus. Olla vist isegi üritanud instituuti ühiselamut külast välja ehitama sundida, kuid omavalitsuses sai kaine meel siiski võitu. Vot sellised lood vabameelsest Hollandist.

Reede õhtul pärast kursuse lõppu suundus enamus osavõtjatest Amsterdami uudistama. Mina pidin seal ka ühe ööd veetma, kuna lennuks läks järgmisel hommikul kell 7.00. Mina koos kahe tütarlapsega (Marlene Austriast ja Vera Hong Kongist) broneerisime internetis ühes ultramoodses noortehotellis toa. Kohapeal selgus, et see oli siiski liiga ultramoodne ja rohkem kane... peopanijate koht. Ruumis olid mustad seinad, ühtegi akent polnud. Selle asemel oli seinale raam joonistatud ja sisse kirjutatud - kasuta oma kujutlusvõimet. Kõikjal oli põranda või vooditagune punakas valgus (koridoris oli roheline). Ja voodi kujutas endast valget avatud külgedega ümarate servadega kasti. Ok, sellega oleks me veel kuidagi hakkama saanud, aga kõige parem oli WC osa. Nimelt voodi taga oli klaasseinaga eraldatud vetsuala, millel puudus loomulikult igasugune uks ja pott oli praktiliselt keset tuba. :D Dushinurk jäi siiski väikse seina varju. See sai otsustavaks. Meiega oli kaasas ka üks paarike, kelle sinna ruumi suunasime ja ise otsisime vestibüüli arvutiga uue koha endale. Leidsime pisikese hiinlasest omanikuga hotelli (30 EUR/öö inimese kohta), milles oli siiski kolm eraldi voodit ja kinnine tualett :) Varahommikul 5 kandis proovisin pimeduses vaikselt oma kodinad kokku korjata ja minema hiilida. Kuid akulaadijat ei suudnud kuidagi leida. Äkki pandi tuli põlema ja hirmunise näoga Vera ütles, et mis kohmitsed siin. Otsi üles ja mine! :D

Kokkuvõttes oli kena reis ja mulle Holland meeldis. Ainult et seda tuleks korrata, sest Amsterdam ise on tegelikult tõesti romantiline koht, kuhu Helenaga minna ja ka teisi linnu tahak lähemalt näha.