Norra lugu

Lugu läheb edasi

2011-09-26T11:59:00.003+02:00

... Eestis... aadressil: meielugu.wordpress.com

Kohtumiseni!

Viimane postitus

2010-11-14T10:04:00.009+01:00

Helena juba mainis seda, et asun nüüd Saksamaal ja tollest kandist kirjutan teises blogis. Kuid kuidagi peaksin meie Norra perioodi kokku võtma. Viimased oktoobrikuu nädalad möödusid mõnes mõttes nukralt ja samas ka väga lõbusalt. Oli selline veidi skisofreeniline tunne. Ühelt poolt oli väga kurb lahkuda oma koduseks saanud "punasest" miljoni-dollari-vaatega majast, kenast töökohast, toredatest töökaaslastest ja ilusast Bergeni linnast. Samas toimus meil viimasel nädalal mitmeid üritusi ja kinos käimisi, mis olid suurepäraselt õnnestunud sündmused. Viimastel päevadel linnas vaikselt ringi jalutades meenutasin möödunud hetki oma pere ja sõpradega neis paigus ringi liikudes. Oli selline väga melanhoolne enesetunne... Tundub, et 1.5 aastat on piisavalt pikk aeg kuskile sisseelamiseks.

Kui saabusin Hollandist tagasi oma Norra koju, oli kõik veel kahtlaselt ilus ja päikeseline. Kuid järgnevatel päevadel jõudis kohale tõsine lumetorm. Lund sadas tervelt nädal aega ja see põhjustas tõsiseid häireid transpordi osas mägedes. Nimelt olid paljudel endiselt suverehvid all. Kui ööga sajab ikka 15 cm lund maha, siis pole just kuigi lõbus järskudel mägistel teedel liikuda. Ma pole varem sellist asja näinud, et autojuhid proovivad imeaeglaselt tagurpidi mäest alla tulla. Kui kui nüüd mõtlema hakata, siis on see loogiline. Pidamist ju nagunii pole ja sellisel juhul on võimalik esimene käik sisse lükata ja meeleheitlikult proovida vältida kurvist välja sõitmist või maja rammimist. Edaspidi liikudes oleksid "abiks" ainult pidurid. Kujutan ette, millised järjekorrad neil päevil rehvitöökodades olid. Küll oli hea, et endal enam autot siin polnud. Aga jah, pidin siiski talvesaapad välja tooma ning sallid-mütsid-kindad samuti. Ei pääsenud enne talve tulekut tulema :)

Püüdsin asjad elektri- ja internetifirma ja maksuametiga joonde ajada, kuid ikkagi läks nii, et praegugi pean distantsilt neile olukorda seletama ja kinnitama, et ma tõesti ei soovi Norrast eemal olles nende teiste pakettide või muude pakkumiste vahel valida. Maksuametis muutsin oma elukoha Eesti aadressi peale ja jutu järgi pidid kõik ülejäänud asutuseda k.a. pangad, minu kontaktandmed just tolle asutuse serverist võtma. Loodame, et see nii ka on. Töö juures sain veel viimasel päeval ära mängitud viimsed üleinstituudilise lauajalgpalli turniiri matšid ja oma imelise vaatega laua Supatile loovutatud. Viimane tee joomine ning lõunapaus... ja siis tagasi kodu koristama. Kuigi tegemist oli neljapäevaga ja mul oli kokkuleppe järgi pühapäevani seal elada, pidin siiski varem lahkuma, kuna 6-e ajal reede hommikul oli mul lennukipilet Eestisse, et jõuaks nädalavahetuse Saaremaal veeta. Samuti toimus meil neljapäeva õhtul Gemma juures Halloweeni ja minu lahkumispidu. Mul olid loetud tunnid, et koristamises viimane lihv anda ja vähegi äravisatav kraam ka ära visata. Oli mul ju ainult üks kohver, millega asju transportida. Mõned asjad (kardinad, matkaalused vms) jäidki sinna Frode pööningule. Ehk on teistel neist abi. Kui olin omaarust kõik korda seadnud, tuli peremees koos emaga elamist üle vaatama. Naljakas tunne oli - ma pole kunagi varem sellist asja läbi teinud. Kontrolliti kõik nurgatagused, kapipealsed ja -sisemused ning vooditagused üle. Isegi külmkapp nihutati seinast eemale. Tõepoolest polnud ma selle tagant ja nii mõnda teist nurgatagust eriti koristanud. Oeh, tuli jälle tolmuimeja ja lapid välja otsida ning nühkima asuda. Kahe tunni pärast sain uuesti inspektsiooni kohale kutsuda. Õnneks jäädi seekord rahule ja võisime rõõmsalt kätt surudes lahku minna ning ma tormasin ummisjalu oma kodinatega viimsele rongisõidule mäest alla.

Olin juba niigi üritusele hiljaks jäämas, kuna pidin oma kohvri Christopheri juurde tirima, seal ümber riietuma ning Gemma poole tõttama. Pidu ise oli suurepärane ja meeleolukas. Jääb üle ainult tänada kõiki, kes kohale tulid! Öösel (3-e paiku) vantsisime Chrisiga tagasi tema elamisse. Ta oli mulle sohva magamiseks lahti teinud. Kukkusin oma kostüümiga lihtsalt sinna ja kustusin kiirelt. Õnneks taipasin telefoni äratama panna, sest 2 tunni pärast pidin juba tõusma, et lennujaama poole minna. Väga raske oli - pole enam nii noor :) Proovisin Chrisi kõigutada, et temaga hüvasti jätta ning tänu avaldada, kuid ta ei kõssanud ka. Bussis, lennujaamas ja lennukites kasutasin iga võimalust, et silm looja lasta. Kuid esmakordselt tundsin end lennukis ülihalvasti. Õigemini maandudes, kui lennuks stardirada puudutas, äratas see mind unest üles ja
ootamatult tabas mind tohutu iiveldustunne ning kattusin üleni külma higiga. Silme eest läks isegi mustaks korra, kui Oslos maandusime. Õnneks läks see lennuki peatudes üle ja teatud paberkotti polnud vaja kasutada. Oslo lennujaamas sain veidi kosuda, sest pidin veel kiirelt telefoni teel ametlikult eletrilepingu ära lõpetama ja näidud teatama. Inimesed olid juba lennukile läinud ja viimasel hetkel jõudsin ka mina toimingud tehtud ning peale karata. Teine ots möödus samuti magades, aga veidi kergemalt.

Tallinnas sain kohvri Taavi autosse ära sokutada, kuna nad olid nii lahked Hediga ja lubasid mu Saaremaale viia :) Vahepeal oli mul paar vaba tundi ja olin osanud selleks ajaks organiseerida ühe lõunasöögi kunagiste klassikaaslastega - Reelika ja Toomas. Bioloogist Tomi olen muidugi Tartus tihedamalt näinud, aga kuna ta läheb sel kuul Singapuri järeldoktorantuuri, tahtsime enne veel kokku saada. Kena oli vanu aegu ja lennukaaslasi meenutada ning oma elust välismaal muljetada. Aeg lendas linnutiivul ja oligi aeg Hedi-Taaviga taas kohtuda ning Saaremaa poole kihutada. Tänu Hedi pakutud kanavorstikestele ja jutuajamisele suutsid nad mind üleval ning mõistuse juures hoida, kuigi vahepeal olin küll ära kukkumas.

Ja lõpuks olimegi kohal. Viljar meid lõkke ääres tähistaeva all ootamas ja ülejäänud pere aknast piilumas. Küll oli hea jälle kodus olla...

Lõpetuseks siia üks minu lemmiklugu Norra perioodist. See on küll Rootsi bänd, aga oleme koos kohalike ja mittekohalikega paljudel öödel sellele kaasa laulnud ja kõikunud. Tänan kõiki lugejaid meie pere tegudele kaasa elamast. Kel soovi, siis saab minu väikse Saksa perioodiga Helena poolt antud viite abil (http://saksamaal.wordpress.com/) kursis olla. Tusen takk!

Kent - Skisser för sommaren found on Pop

Saksamaa blog

2010-11-14T08:30:00.003+01:00

Enne veel kui siia ilmuvad viimased ülestähendused Bergenis veedetud viimaste nädalate kohta, panen siia Reidari Saksamaa blogi aadressi: http://saksamaal.wordpress.com/
Jõudu kirjutajale ja häid elamusi lugejatele.

Hollandis

2010-10-16T18:29:00.000+02:00

Pärast lõbusat ja samas ka töist nädalat Bergenis pidin pühapäeval Hollandisse projektiga seotud statistika kursusele minema. Nädalaks. Sihtpunkt asus Amsterdamist edela suunas, pisikesed kalurilinnakese nimega Yerseke. Õnneks sai sinna otse lennujaamast rongiga sõita, seega muretsemiseks polnud põhjust. Mina pole varem elus Hollandi pinnale jalga tõstnud, seetõttu oli väike põnevusepisik siiski sees. Kes meist ei teaks puukingi, mäest alla veerevaid juusturulle, tulpe, tuulikuid, tamme ja... neid teisi huvitavaid asju. Kohale jõudes selgus ootamatult, et just sel päeval testitakse talvisele graafikule üleminemist. Seetõttu võis igasugused plaanid ja ajatabelid ära unustada. Piletikassa kirjutas tädi mulle paberikesele minuti täpsusega kellaajad, perroonide numbrid ja peatused, kus tuleb ümber istuda. Tavajuhul oleks lihtsalt ühe rongiga sinna saanud, aga kõik ei peagi nii lihtne olema. Loomulikult ei pidanud praktiliselt ükski number sellel paberil paika. Nii ma siis jooksin mööda jaama ringi (kuna õige peatuse juures polnud nimetet ajal lõhnagi ühestki rongist) ja hüppasin ühe peale, mis tundus õiges suunas liikuvat. Vedas, saingi õigesse kohta - järgmisse vahepeatusesse. Seal kordus sama pull. Õnneks piirdus minu seiklus ainult 1 ümberistumisega. Näiteks kursuse õppejõud, kes tuli Saksamaalt, pidi 5 korda Hollandis ümber istuma :) Kuna peata kanasid oli peale minu päris palju, siis piisas teises peatuses lihtsalt ummisjalu massiga kaasa tormata, et järgmise rongi peale saada. Nüüd võis veidi rahulikumalt hingata, kuna ees ootas ülejäänud jupike rongisõitu läbi Hollandi tasandike.

Tuleb välja, et teinekord on siiski mõistlik enne uurida, kuhu lähed ja mis võimalused on. Loomulikult ei teadnud ma halligi, millal õige peatus tuleb. Õnneks klappisid piletitädi poolt antud sõidupikkuse numbrid täpselt ning seega õnnestus mul arvutada välja õige hetk, mil peaksin rongist väljuma. Üks purjus vana oli ka minu kõrval ja kui üritasin talt ühe teise juhusliku tütarlapsega küsida, kas järgmine on õige peatus, tuli vastuseks nii segane jutt, et parem oli oma vaistu usaldada. Rongilt maha astudes ootas mind ees täiesti inimtühi rongijaam ja selle taga hiiglaslikud karjamaad. Olin tõesti sattunud keset mittekusagit. Loomulikult polnud mul ka mingisugust kaarti olemas. Telefonis oleva Google Mapsi abil proovisin ikka enam vähem õiges ilmakaare suunas liikuda. Päike paistis ja hirmus palav oli. Olles pea 45 minutit kõndinud sattus hakkasid lõpuks mõned majad liginema. Tarandikust möödudes oli üllatav see, et meile tavapäraste lehmade, lammaste või hobuste asemel tulid mind piidlema hoopis emud, jaanalinnud ja laamad. Oleks nagu kuskile teise kliimavöötmesse sattunud. Ja see polnud ainult ühes majapidamises nii. Pärast 5 km marssimist jõudsin lõpuks Yerseke nimelisse külakesse. Küll olid kenad väiksed majakesed ja kaunid tuulikud. Kanali ääres olid mitmed suuremad ja väiksemad hooned, kes tegelesid rannakarpide ja muude mereelukatega. Seda oli ka intensiivsest lõhnast tunda. Loomulikult ei puudunud igal sammul erinevad mereande pakkuvad restoranid. Kuigi mul oli kõht hirmus tühi - polnud pea 18 h midagi hamba alla saanud, litsusin reipalt siiski edasi, et oma villasse kohale jõuda. Eks pärast vaatab.

Ootamatult selgus tõsiasi, et selles külakeses asub kõigest mereinstituut, kus meie praktikumid toimuma hakkavad. Majutus on organiseeritud hoopis teise külla. Oeh. Ma tegelikult nägin taamal seda Werneldinge nimelist külakest, kuid oh häda. Meie vahel laius järjekordne kanalike. Et sellest üle saada, tuli üks 5 km pikkune ringike teha, kuna sild asus üpris kaugel. Ega siis midagi, hakkasin edasi jalutama. Vahepeal saatsid sõbrad, kellega koos pidime villat üürima, sõnumi, kas olen juba maja "kinni pannud" ja õnnelikult kohal. Vastasin, et "still walking". Pärast mitmetunnist kõnnakut jõudsin lõpuks järgmise küla villade rajooni. See koosnes u. 200 väikesest 2-korruselisest majast väikse krundiga, milles sai ööbida maksimaalselt 8 inimest ja mis sisaldas ka sauna ning kõiki muid mugavusi. Mõnes ruumis oli lausa vann olemas :) Kui ma proovisin administratsioonihoonesse pääseda, olid kõik uksed suletud. Õnneks oli mul umbkaudu meeles maja numbrid, mis kursusel osalejatele olid broneeritud. Võtsin kõige lähema ette ja lootsin õnnele. Õige maja juurde jõudes avastasin, et uks oli lukus, aga postkasti luugi külge oli teibiga võti kleebitud. Kas Eestis kujutaks keegi sellist asja ette? Olgu, terve maja oli minu päralt ja lükkasin kohe sõprade tulekuks sauna sooja ning sain ka end ära pestud. Dushi all olles kuulsin äkitselt uksekella. Ootasin teiste tulekut alles tunni paari pärast. Pisikese käteräti väel tõttasin ust avamas. Seal seisis üks hollandi tüdruk, Gemma (nemad hääldavad seda - thremma (erilist kurguhäält tehes)), kes veidi kohkus, kuid julges siiski sisse tulla. Õnneks saabusid peagi ka teised, kuna olin juba nälga suremas. Saunatasime, tegime väiksed õlled ja oligi päev õhtusse jõudnud.

Järgmisel hommikul läksime varakult kohalikku rattapoodi ja kõigile meile anti jalgrattad nädalaks kasutada. Küll oli mõnus nendega kimada. Hollandis on pigem see, et normaalseid kõnniteid polegi, vaid on hoopis jalgrattateed, kus mõned jalakäijad siiski proovivad kõndida :D Kuna oktoober on juba üsna hämar kuu, siis kursusele sõitsime päikesetõusu ajal ning koju saabusime kottpimedas. Väga romantiline oli tähistaeva all pimedal külade vahelisel rattateel sõita rattatulede valgel.

Pikkade kursusepäevadele järgnes iga päev õhtusöök erinevas restoranis. Esimesel päeval oli selline huvitav koht, kus pakuti väga head toitu, aga seda kõike hiiglaslikes kogustes. Mina tellisin eelroaks (see oli suur viga üldse eelrooga tellida. Õnneks olin magustoidust loobunud) juustukattega rannakarpe. Arvasin, et see saab olema normaalse kogus mõne karbiga. Kus sa sellega! Toodi hiiglaslik vaagen paksult karpe täis. Kõva koduse kasvatusega sõin targu kõik ära, kuna järele jätta pole viisakas. Kõht oli pungil täis. Siis toodi pearoog. See oli hiiglaslik tükk (peaaegu pool kerest) sealiha koos kõigi lisanditega. Väiksed tüdrukud, kes olid veel pool-taimetoitlased, tellisid midagi omleti sarnast. See oli 4 cm paksune vaagnatäis omleti taolist asja, mis sisaldas veel pool kilo riivjuustu ja kõike muud kraami. Loomulikult suutsid nad ainult 1/6 sellest ära tarbida. Lõpuks üks osaleja küsis, miks sellised hirmsuured portsud. Kas see pole mitte raiskamine? Siis teenindaja vastas, et kokk teeb enda järgi neid portse. Lõpuks ilmuski uksest kokk ise - üle 2 meetri pikkune hiiglaslik sell. Kõik noogutasid mõistvalt ja proovisid naeratada. Järgmistel päevadel õnneks siiski nii hull polnud ja saime proovida kõike, mida kalaküla pakkuda suudab.

Huvitav aspekt oli veel see, et külaelanikud ei tõmmanud akendele kardinaid ette. Õhtul majade vahel ringi käies võis rahumeeli kiigata, mida inimesed kodudes teevad või kuidas need välja näevad. Pärast saime kohalike tudengite käest teada, et elanikud on kõik usklikud. Selline avatus käib asja juurde - neil pole midagi varjata. Samuti peetakse halvaks tooniks, kui naisterahvad pükse kannavad. Välistudengite ühiselamut peeti "patupesaks", kus käib kohalike meelest ainult laaberdamine ja prassimine ning valitseb üldine moraalilõtvus. Olla vist isegi üritanud instituuti ühiselamut külast välja ehitama sundida, kuid omavalitsuses sai kaine meel siiski võitu. Vot sellised lood vabameelsest Hollandist.

Reede õhtul pärast kursuse lõppu suundus enamus osavõtjatest Amsterdami uudistama. Mina pidin seal ka ühe ööd veetma, kuna lennuks läks järgmisel hommikul kell 7.00. Mina koos kahe tütarlapsega (Marlene Austriast ja Vera Hong Kongist) broneerisime internetis ühes ultramoodses noortehotellis toa. Kohapeal selgus, et see oli siiski liiga ultramoodne ja rohkem kane... peopanijate koht. Ruumis olid mustad seinad, ühtegi akent polnud. Selle asemel oli seinale raam joonistatud ja sisse kirjutatud - kasuta oma kujutlusvõimet. Kõikjal oli põranda või vooditagune punakas valgus (koridoris oli roheline). Ja voodi kujutas endast valget avatud külgedega ümarate servadega kasti. Ok, sellega oleks me veel kuidagi hakkama saanud, aga kõige parem oli WC osa. Nimelt voodi taga oli klaasseinaga eraldatud vetsuala, millel puudus loomulikult igasugune uks ja pott oli praktiliselt keset tuba. :D Dushinurk jäi siiski väikse seina varju. See sai otsustavaks. Meiega oli kaasas ka üks paarike, kelle sinna ruumi suunasime ja ise otsisime vestibüüli arvutiga uue koha endale. Leidsime pisikese hiinlasest omanikuga hotelli (30 EUR/öö inimese kohta), milles oli siiski kolm eraldi voodit ja kinnine tualett :) Varahommikul 5 kandis proovisin pimeduses vaikselt oma kodinad kokku korjata ja minema hiilida. Kuid akulaadijat ei suudnud kuidagi leida. Äkki pandi tuli põlema ja hirmunise näoga Vera ütles, et mis kohmitsed siin. Otsi üles ja mine! :D

Kokkuvõttes oli kena reis ja mulle Holland meeldis. Ainult et seda tuleks korrata, sest Amsterdam ise on tegelikult tõesti romantiline koht, kuhu Helenaga minna ja ka teisi linnu tahak lähemalt näha.

Workshop Bergenis

2010-10-09T13:29:00.004+02:00

Vahepeal on parasjagu rabelemist olnud ja seepärast ei saanud mahti siia kirjutada. Olen endiselt elu ja tervise juures, seega muretsemiseks pole põhjust :)

04.10 - 08.10 leidis Bergeni ülikooli bioloogia teaduskonnas aset Calmaro projekti (see sama, milles ma osalen) vahekokkuvõtete tegemise kokkusaamine ja lisaks saabus siia tähtis EU tegelane, kes oli teadlaste ning tudengite teadussaavutusi hindama kutsutud. Eelnevalt toimus veel 3-päevane praktikum-tööseminar, kus erinevad meediaspetsid ja poliitikutega tege-levad teadlased oma kogemusi meile jagasid ning meid ennast ja oma teadustulemusi tavainimestele ja meediale esitlema õpetasid. Mina olin üheks kolmest organiseerijast koos filipiinlasest Rommeli ja Taiwani tüdruku Mei-Yu'ga. Pildil istume kolmekesi koos Floien Folkerestaurantis ja oleme just prof Audrey Geffeni käest tänutäheks lillekimbud ja põsesuudlused kätte saanud. See oli mul esimene kord sellist rahvusvahelist üritust korraldada, eriti veel võõrkeelses keskkonnas elades. Õnneks polnud inimesi palju (~40) ja kõik kujunes probleemideta.

Esimestel päevadel kutsuti kohale Bergeni ülikooli meediaosakonna võttegrupp täisvarustuses operaatori ja intervjuusid tegeva ajakirjanikuga. Pärast teoorialoenguid valiti meie hulgast kaks doktoranti välja ja need pidid siis kaamera ees intervjueerija küsimustele vastama, mis tähendas põhimõtteliselt oma teadustöö kirjeldamist. Hiljem näidati telekast, kuidas välja tuli ja mis vigu tehti. Tuleb välja, et telekas esinemine pole ühti selline käkitegu. Samuti presenteeris üks kena värske doktorikraadiga tüdruk Rootsist oma dokumentaalfilmi ("For Cod's Sake") ülepüütud tursast Läänemeres, mis valmis põhiliselt tema doktoritöö andmete põhjal. Huvitav oli näha, kuidas EU bürokraatia hiiglaslik masinavärk kalapüüdmist reguleerides hoopis sotsiaalse ja samas ka looduskatastroofi põhjustab. Taheti head, aga välja kukkus nagu alati... Kõige lõpuks proovisime oma valdkonnaga seotud Wikipedia lehekülgi täiendada ja neid tavainimestele loetavamaks muuta. Sellega tekkis siiski raskusi, kuna artiklite esialgsed autorid polnud meie tööst sugugi vaimustunud ja nii mitmedki uuendused muudeti esialgseks tagasi :D Edaspidi tuleb ise täiesti uued artiklid valmistada, nii on kõige lihtsam.

Käesoleval pildil proovin koos oma väga hea sõbranna Marlenega Austriast oma intervjuu teksti ette valmistada.

Sotsiaalse poole pealt pidime korraldajatena külalisi igal õhtul lõbustama, mis tähendas igaõhtust kõrtsis käimist ja minu jaoks rasket öist mäkketõusu. Ma ei kurda siiski, kuna oli väga tore seltskond ja lõbus olemine. Samuti külastasime erinevaid kohustuslikke Bergeni vaatamisväärsusi nagu Håkon’s Hall, Bryggen, Fisketorget jne.

Kahjuks oli ilmataat meie vastu ja enamuse ajast möllas tõeline torm ning vihma kallas hoolega. Eriti kahju oli sellepärast, et eelnevad kaks nädalat olid täis päikest. Eks see ole alati nii, et kui külalised saabuvad, siis kohalikud räägivad a la siiani oli kõik nii ilus ja kena, aga nüüd kahjuks on ilm halb. Kuid tundus, et suutsime osalejate meeled siiski rõõmsad hoida ja hoolimata vihmast neile Bergen meeldis.

Eelviimasel õhtul toimus meil Floyeni otsas (see mägi, mille lõunanõlval ma praegu elan) Floien Folkerestaurantis kokkusaamise ametlik õhtusöök.

Sellel pildil olen koos teise hää sõbra Holgeriga Saksamaalt millegi pärast nii endast välja läinud. Me sõitsime kõik koos rongiga üles ja ma olin kavandanud, et meil jääb pool tunnikest aega üleval imelise vaate nautimiseks. Loomulikult oli tol õhtul üks hirmsamaid torme, mida siin näinud olen. Jäi üle ainult hirmsal kiirusel vaateplatvormilt restoranini joosta ning loota, et raju ja vihmavaling sind jalust ei raba. Kahjuks ei jõudnud me Helenaga seda restorani külastada, sest tegu oli tõeliselt kena ja hubase kohaga. Uksest sisenedes ootas meid selline inglise-härrastemaja-stiilis (ma ei oska seda nii hästi kirjeldada) hall koos suure kaminaga, mille juures sai vettinud keha soojendada. Peasaal ise oli väga mahukas ja peale meie õhtustasid seal veel mitu suuremat seltskonda. Vahel lasti naaberlauast isegi laul lahti. Söögid olid suurepärased. Olime eelnevalt kõigile tellinud Norrale tüüpilise mereandidest koosneva 3-käigulise õhtusöögi. Minu jaoks oli see veel eriline, kuna esimest korda elus sõin rannakarpe. Pean tunnistama, et need oli väga maitsvad ja kuna mul vastas istus prantslasest noormees Vincent, sain koolitust, kuidas neid süüakse :) Hea, kui mereelu uurides ka söödavate andidega kursis oled.

Viimasel päeval saime EU ametniku käest teada, et oleme väga tublid ja tema ei näe probleemi, miks ei võiks meie projekti edasi rahastada.

Kuna pooled osalejad jäid ööseks Bergenisse, tekkis mõte järgmisel päeval ülikooli merebioloogia välibaasi külastada, veidi kala püüda ja piknikku pidada. Ilm oli ootamatult imeliselt kenaks läinud ja nii me hommikul vara teele asusimegi.

Prof Audrey tutvustas meile silmade särades baasi, kus nad oma eksperimente teevad ning saime näha suurel hulgal igasugu basseine, vanne, voolikuid, pumpasid jne, kus erinevad kalad ja muud mereelukad kontrollitud tingimustes pesitsevad.

Mina muidugi ei jaganud seal mütsigi, kuid teised oskasid see-eest asjalikke küsimusi esitada. Hiljem pidasime kail piknikku ja proovisime kala püüda. Kahjuks seal kalaõnne polnud, kuid siis tungisime läbi metsa ja soo ning jõudisme kenale paljandikule fjordi ääres, kus saime päevitada, ujuda ning 3 kala kinni püüda. Nii me seal naudisklesime, sõime värskelt küpsetatud kalu ja nentisime rahulolevalt, et üritus läks kenasti korda. Pealegi pidime paari päeva pärast Hollandis uuesti kohtuma, et järjekordsest kursusest osa võtta. Teadlase elu on vahel üks paras ringituuritamine.

Elu käib

2010-08-17T10:24:00.004+02:00

Nädalavahetusel proovisin sõpradele mõnda eesti rooga küpsetada. Mõte oli küll hea, aga mingit head retsepti välja ei mõelnudki. Tatart ja borzi purgisuppi oleks ühe kohaliku poe "vene eri" letist isegi saanud, aga nendest ei oskaks ma peale "ühikatoidu" midagi erilist teha. Seega otsustasin valmistada seda ühte ja ainsat pidupäeva ahjutoitu, mida alati Eestis olles külalistele teinud olen. Ostsin poest 2 hirmkallist pisikest looma välisfilee lõiku (a 100EEK tükk), kuna retseptis on nii ette nähtud ja välisfilee on tõesti väga hea. Siis praadisin need või(!) sees pannil ära, lisasin maitseained (pipar,sool,basiilik). Seejärel panin ahjuvormi põhja aiasaaduste segu (porgand,hernes,paprika,mais), et vorm oleks ühtlaselt kaetud. Siis lõikusin päris mitu banaani seibideks ja lisasin pannile liha juurde koos rõõsa koorega. Kõige peale veel karri maitseainet. Nüüd natuke hautasin seda massi ja kallasin siis kõige täiega vormi. Lisaks sai vormile veel konservitäis eksootilisi puuviljalõike. Nüüd hoidsin seda vormi 180C juures 15 minutit ja siis lisasin riivitud mozzarella juustu katteks peale. Natuke veel ahjus hoida ning valmis ta oligi. Kõrvale sai lihtsalt pastat keedetud. Täitsa hea sai :). Tundub, et seda tehes hakkab väike vilumus tekkima. Kõike seda meisterdasin Gemma pool. Kuna tal pole kodus isegi ahjuvormi, pidin toidule lisaks ka köögitarbeid kaasa võtma. Vaene tüdruk, kuidas ta küll vastu peab. Selgus, et ta sööb ainult lõhet, mille küpsetamiseks pole vormi vaja :) Kuna osad sõbrad ei saanud mingil põhjusel tulla, siis pidime kahekesi selle hunniku toidu kallale asuma. Palju jäi küll järele, kuid vähemalt on tal 4 päeva toiduvaru nüüd olemas.

Eilsest avati taas ujula siinses tudengite spordikeskuses, kus ma jõusaalis käin. Täna hommikul käisin enne tööd seal oma kilomeetrit ujumas. Kui mõnus on ikka vees olla! Terve ujula oli minu päralt. Mitte ühtegi teist ujujat. Ainult töötajad kõndisid ümber basseini ja valvasid mind. Tunne oli nagu mõnes maffiategelastega filmis, kus boss ujub uhkes üksinduses ja turvamehed on valvel kõrval. Huvitaval kombel ei tundunud siinne vesi ka üldse nii keemiat täis olev. Igatahes olen nüüd taas ujumise juures tagasi, mis mulle väga meeldib.

Eelmisel nädalal tuli mõnevõrra ootamatult välja, et mina koos kahe teise järeldoktoriga bioloogia teaduskonnast, pean hakkama siin Bergenis workshopi ja teaduskohtumist korraldama. Kuna tegemist on minu projekti ametliku üritusega, siis ei saa sellest kuidagi kõrvale ka nihverdada. Ma pole elus midagi sellist teinud, aga kuidagi tuleb hakkama saada. Kuigi natuke veider on võõral maal kohalike ettevõtjatega praktiliselt umbkeelsena kontakteeruda ja asju ajada - majutus, söömine, transport, lõbu, auditooriumid jne. Aga tegelikult on kõige keerulisem just workshopi korraldamine, kus peame ise mingid esinejad otsima ja tudengitele huvitava programmi välja mõtlema. Teemaks on see, kuidas oma teadust tavainimestele ning rahastajatele arusaadavamaks teha. Tahetakse pressiteate kirjutamist, wikipedia lehe valmistamist ja mingit podcasti moodi asja. Oehh... nagu mul tööga veel vähe muresid oleks. Õnneks on bioloogia teaduskonna professor Audrey väga entusiastlik ja samamoodi ka need 2 järeldoktorit. Eks näis...

Taas üksi

2010-07-29T12:06:00.007+02:00

Pühapäevast alates olen Norras tagasi ja nüüdsest täiesti üksi. Helena koos lastega on Tartus ning neil algab järgmisel nädalal suur lasteaias käimine. Väga harjumatu on niimoodi üksi elada: toad on lagedad, kõrvulukustav vaikus ja süüa ei oska samuti nii väikeste kogustega teha. Kuid mis parata, tuleb sellega harjuda. Õnneks on mul võimalik nüüd raha säästa ja ülenädalavahetuseti koju lennata. Ja eks tänapäeval on skaibitamine suureks abiks eriti lastele, et kaugel asuvaid sugulasi ja pereliikmeid näha.

Suvi oli sel aastal väga kena ja erakordselt palav ning seetõttu veetsime enamuse ajast Saaremaal amma ja taada juures. Suur tänu vanematele, et nad jaksasid lastega möllata ja meie kõigi eest hoolt kanda. Praegu on Helenale suureks abiks Tartu vanemad, kes väikeste nuppudega õhtuti järvede ääres ujumas käivad. Helena on ka vahepeal väikestviisi iseseisvalt linnasõitu teinud ja ma usun, et nüüd hakkab tal asi minema.

Erinevalt Eestist on siinne ilm midagi hoopis teistsugust - 17 kraadi sooja, vihm ja pilvisus. Küll on hea, et lõpuks saab kenasti öösel magada ja õhk on värske (võrreldes Tartu läpatsiga) :) Muidugi, kui üritasin siin kaastöölistele oma rahulolu norra kliima kohta välja näidata, lubati mind kahe käega ära kägistada. Nimelt polevat siin terve suve jooksul paremat ilma nähtud (soojusest rääkimata). Olen siin ainus päevitunud nahaga tegelane.

Minu äraoleku ajal kolis kogu meie rühm teise kohta ja minu kraam võeti ka kenasti kaasa. Nüüd on mul hoopis avaram, valgem ja kena vaatega koht. Gemma (minu hea sõber, kes on samuti järeldoktor) ütles, et oli minu töökoha eest võidelnud. No mis sa hing veel tahta oskad. Eks kraadiomanikel peavad mingisugused privileegid olema ja meie puhul on need paremad istekohad :) Meie boss istub nüüd oma ruumis otse meie vastas üle koridori ja läbi vahepealse klaasseina on temaga pidev silmside. Esimest korda tunnen, et ülemuse pilk on pidevalt peal.

Ostsin endale mänguasjadepoest väiksed pallid, millega zhonglöörida. Kätele hea tegevus ja aitab vahest meelt ka korrastada. Seda enam, et pooltel tegelastel siin on need pallid olemas. Naersime just, et kui teiste gruppide liikmed või ülemus aknast sisse vaatavad, näevad nad meie inimesi aeg-ajalt palle hüpitamas. Huvitav, mis mulje see meist ja meie töötegemisest jätab?

Torino (3)

2010-07-05T13:45:00.005+02:00

Täna oli raske varakult tõusta, kuna eile õhtul toimus Castello del Valentino nimelise lossi õues pidu foorumi külalistele. See läks maksma küll 20 EUR, aga mul oli see varasemalt juba konverentsi tasusse sisse pandud. Enne minekut mõtlesin, et pole erilist tahtmist sinna minna (väsimus, palavus ja kõht polnud ka eriti tühi). Kuid otsustasin siiski asja ära teha. Viimasest habemeajamisest oli möödas juba mitmeid päevi ja eelnevate päevade jooksul olin vaikselt antud protseduuri jaoks ettevalmistusi teinud. Münheni lennujaamast ostsin väikese patareidel töötava habemeajamismasina ning siit konverentsi keskuse suurest ostukeskusest after shave'i. Tänu osaleja märgile sain veel 20% alet ka :) Ma pole eriline pardlite fänn ja eelistan igas olukorras ziletti. Aga väikest masinat on tõesti mugavam kaasas kanda. Pärast pikka hõõrumist sain lõpuks end riidesse sättima hakata. Panin mõningase vastumeelsusega pidulikuks puhuks pikad püksid jalga, kuigi äikse-eelne palavus oli tappev. Kuigi peopaik ei asunud eriti kaugel, kasutasin siiski ühistransporti, mille nädalapiletit korraldajad 5 EUR eest müüsid. Bussiajad siin muidugi ei maksa midagi. Kohale jõudes ootas suur mass rahvast väravate taga (enamus osalejaid oli otsustanud vist sellest osa saada) üks uhkemalt riides kui teine. Proovisin oma teksadega massi sulanduda. On ikka inimestel tahtmist ülikondi kaasa vedada. Naistel on muidugi kerge mõni "öösärk" lisaks kaasa pakkida. Loss ja selle hoov oli väga kena (üks mitmetest Torino vaatamisväärsustest) ja suur õu mahutas kenasti kogu rahva ära. Laudu oli vähe ja enamus sõid püsti. Süüa ja juua (veini) sai võtta nii palju kui kulub. Oma toodangut pakkusid kohalikud rõõmsameelsed vorsti- ja juustumeistrid, kes omavalmistatud kraami ise lõikasid/pakkusid ning soovijatele valmistamise protsessi seletasid. Erinevaid hõrgutisi oli päris palju ja kõik maitsesid imeliselt. Ida-Eurooplasele omaselt pingutasin ma veidi mahtudega üle ja hiljem oli päris raske olla (loe: süda veidi paha). Lisaks oli lava püsti pandud, kus üks kohalik jazz-bänd väga mõnusat muusikat mängis/laulis. Lisaks jazzilikele lugudele esitati sekka ka mõningaid rocki hitte. Peagi hämardus ja nägin hirmsuuri vihmapilvi meie poole suundumas. Otsustasin, et loobun pikemast libistamisest (tantsima nagunii ei hakka) ja vean oma pungis kere tagasi hotelli ning viimaste minutiteni pidutsema ei jää. Hiljem selgus, et mingisugust vihma muidugi ei tulnud.

Ahjaa, miks ma täna varakult tõusin üldse. Esimene sessioon täna hommikul oli olukorrast robootikas. Minusuguse ulmehuvilisest teadlase jaoks oli see tõeline maiuspala. Kaks väga head robotispetsialisti kirjeldasid protsessi kuidas inimaju õpib ja kuidas nad seda robotite peal rakendada üritavad. Parimad osad olid muidugi katsed inimkujuliste robotitega (Honda Asimo ja iCub). Esimest on varemgi näidatud, aga teine oli veel kihvtim. See, kuidas nad läbi katsetamise õpivad ja nii hästi reageerivad (küsimustele, käitumisele) oli tõeline elamus. Seda enam, et nende tegevust polnud varem ette programmeeritud, vaid kogemusi, teadmisi ja assotsiatsioone õpiti iseseisvalt (läbi pika treeningu, nagu inimlaps seda teeb). Seda on juba varemgi tehtud/nähtud, aga need olid sellel aastal saadud uued edulised tulemused. iCub käitus nii inimlikult oma silmadega inimestele otsa vaadates, nende tegevusi järgides, vesteldes ja pärast iseseisvalt mänguasjadega mängides, et kui mootorit veidi sujuvamaks muuta ning peale näo ka keha "nahast" kattega varustada, oleks tegu nagu päris inimesega.

Huvitav, et mind peetakse siin välimuse järgi sakslaseks. Varem on mind alati välimuse ja kõne järgi kindlalt skandinaavlaseks klassifitseeritud. Võimalik, et kohalikud on rohkem saksa turistidega harjunud ja "põhjaelanik" on selline eksootiline loomaaiaelanik. See on muidugi kena, kui mul kätt surutakse ja saksa koondise edu puhul jätkuvalt õnnitletakse :)

Praegu avastasin kavast, et 8. juulil on päevane väljasõit CERN'i suurt hadronite põrgutit (LHC) vaatama. Pagana kahju, et see nii hilja on, sest eelmisel päeval lendan juba koju tagasi. See oleks olnud vast üks selle ürituse tippsündmusi minu jaoks. Mis teha :(

Vahepeal on Helena iseseisvalt auto ja lastega pikema sõidu teinud. Väga tubli tüdruk!

Torino (2)

2010-07-03T23:40:00.000+02:00

Antud foorumil, kus ma osalen, leidub teadlasi ja muid huvilisi väga erinevatest valdkondadest - füüsikud, bioloogid, matemaatikud, keemikud, arstid, keeleteadlased jne. Seetõttu on teemad ning loengud/seminarid väga seinast seina valdkondadest. Täna oli mul omapärane kogemus, kui läksin kuulama sessiooni "Kui teadlased loevad kirjandust" (paralleelselt ei toimunud lihtsalt ühtegi huvitavat alternatiivset sessiooni). Pisike ruum oli paksult täis pakitud ja umbne. Sain aru, kui erinevad võivad olla humanitaaride ja loodusteadlaste ettekanded. Kolm esinejad Britanniast lugesid paberilt ette oma pikad esseed. Kahel neist oli 1-2 slaidi ka, mis olid täis tihedat teksti vanadest raamatutest ja luuletuste tsitaate, kuidas kirjanikud või teadlased-kirjanikud 19. sajandi lõpul oma tulemusi või teadusvisioone ilukirjanduslikult väljendasid. Olen harjunud, et ettekandjad räägivad peast, oma sõnadega ja iga teine sõna pole (keeruline) omadussõna :) Pärast 15 minutit tuli blokk ette ja järg kadus ära. Siiski, mõned naljad ja vaimukad kohad äratasid jälle üles. Viimane esineja oli šotlane ja tema puhul oli huvitav lihtsalt huvitavat aktsenti kuulda, kui ta omas keeles maailma tekkest vanu luuletusi luges. Kahjuks oli pärastine küsimuste-arutelu osa liiga lühike, sest see oli ainus huvitav hetk sessioonist - a la kuidas loodusteadlased oma artikleid võiks haaravamad ning tavalugejale arusaadavamalt kirjutada. Üldse on paljud karjääriga seotud sessioonid millegipärast liiga väikestesse ruumidesse surutud ja samas peetakse mõned väga spetsiifilised teadusettekanded praktiliselt tühjades hiiglaslikes auditooriumites. Kuna ESOF foorumi üheks eesmärgiks on noorte teadlaste silmaringi avaradamine ja kogemuste edasiandmine, peaksid nood sessioonid just olulisemad olema. Kui end varakult uksetaha järjekorda ei võta (teistes loengutes osalemata), siis pole lootustki häid nõuandeid kuulama pääseda. Mis teha.

Käisin lõpuks ka Science ajakirja boksis rääkimas nagu ennist lubasin. Seal istus väga kena ja noor naisterahvas ning minu hoolikalt planeeritud hurjutav kõne oli kui peoga pühitud. Tegin ühe ebaõnnestunud nalja, sain ajakirja numbri ja muud tavapärast messi kama. Tema oli jätkuvalt väga lahke ja naeratav. Küllap on tal palju kogemusi ennasttäis eurooplastest teadlastega, kes end maailmanabaks peavad. Kõndisin veel seal ringi ja avastasin, et ühe boksi juures oli suur summ rahvast istumas/seismas. Endalgi tekkis huvi, et mis seal siis toimub. Nojah... tegemist oli saksa teadusinstituutidega ja loomulikult vahtis kogu rahvas argentiinlaste klohmimist saksa meeskonna poolt. Niipalju siis teadusest :p

Kuna laupäeval pannakse kõik toitlustusasutused ja poed siin varakult kinni, haarasin kähku ühest poest mingi veinipudeli ja ainsast lahtiolevast kohvikust ühe võileiva. Hotellis pakutakse ainult küpsiseid. Alles koju jõudes taipasin, et mul pole ju veinipudeli avajat. Ei hakanud enam alla vantsima ja jõin lihtsalt januks veidi vett. Järgmine päev pean ühe punnivinna muretsema - mida siin Itaalias muud ikka juua kui veini.

Torino (1)

2010-07-03T01:20:00.003+02:00

Hoolimata sellest, et olen puhkusel, pidin siiski reisi Itaaliasse ette võtma. Osalen Euroopa noorte teadlaste foorumil. Kuna sellest osavõtmine on projekti poolt vabatahlikult kohustuslikuks määratud, ei saanud ära ka öelda. Helena jäi lastega Saaremaal vanemate tallu suve nautima.

Reisi alustades oli mul hinges väike kartus sees. Ei, mul pole midagi Itaalia või teaduskonverentside vastu, kuid muretsesin ilma pärast :) Nimelt on juuli ja august kõige kuumemad kuud siin Lõuna-Euroopas. Kui viimati gümnaasiumilennuga Itaalias bussiga käisime, ei aidanud ka ujumispükste väel olemine. Oleks tahtnud endal isegi naha maha koorida. Kui ma Münhenis lennukilt maha tulin, oli juba raske olla (kogu Euroopat katab praegu vist kuumalaine). Võis arvata, et hullem on veel ees. Lõpuks, kui olin Torino lennujaama ja linna ühendavast konditsioneeritud õhuga rongist maha astunud, oligi vastas >40C soojasein. Lõpp-peatus asus tõelises pommiaugus, mis meenutas osaliselt mõnda apokalüptilist filmi - lagunenud majad, üleskaevatud väli keset linna, betoonist autoteede lõhutud astangute jupid, mis õhku lõppesid jne. Kuna minu väljaprinditud google kaart oli siiski liiga puudulik ja väheste detailidega, pidin kasutama kohalikes bussipeatustes olevaid kaarte. Orienteerumist segas veidi ka kaevetööde tagajärjel olevate teede puudumine :) Samuti oli mul hotelli asukohast üsna ähmane ettekujutus. Siiski hakkasin osalt kõhutunde järgi sammuma (sulava asfalti ja tapva kuumuse tõttu väga aeglases tempos). Aeg-ajalt tegin mõne joogiautomaadi või jäätisepoekese juures väikse peatuse, et vedelikku tarbida ja end jahutada. Pärast 1,5h jalutuskäiku jõudsin kenasti oma hotelli. Oleksin pidanud rohkem särke kaasa võtma, sest praeguse seisuga pean vist olemasolevaid pesema hakkama.

Pärast kümblemist jahutavas vees ja mõningaid probleeme arvuti elektri- (siin pole europistikuid) ja internetivõrku ühendamisega (kaabliga nende kirjelduse järgi "ülikiire" [200kbit/s] ühenduse eest tuleb tasuda 7.5 EUR ööpäevas), leidsin üles koha, kus antud foorum aset leiab. Tundub, et tegemist on üsna suure sündmusega, kuna linn on postide küljes rippuvaid reklaamplagusid ning kuulutusi täis. Õnnetuseks asus see hotellist jällegi mitme kilomeetri kaugusel, mis tähendas järjekordselt lõõskava leitsaku käes jalutamist. Õnneks leidub Torino kesklinnas lisaks lagunevatele elumajadele ja prahile ka kauneid ajaloolisi suurehitisi ning kirikuid. Huvitaval kombel olid reedesel päeval kõik poekesed kinni. Avatud olid ainul kohvikud ja restoranid, mis asusid praktiliselt iga nurga peal. Lõpuks jõudsin ühe hiiglasliku kompleksi juurde, mis kujutas endast Fiati kontorit ja suurt konverentsi- ning ostukeskust. Sisse pääsedes sain aru, miks sellist kolossi vaja läks - foorumil on üle 3000 osaleja. Ma polegi varem nii suurel teadusüritusel käinud. Juba peasaal, mis kõik need inimesed ära mahutab, on hiiglaslik. Lisaks on siin päris suur nö messikeskus, kus firmad ja teadusasutused oma boksides istuvad. Nägin, et Ameerika juhtiv teadusajakiri, Science, on ka kohal. Mingi hetk (kui olen veinist veidi julgust kogunud) lähen neilt aru pärima, miks nad euroopa teadlaste artikleid blokivad :)

Pärast õhtust avasessiooni oligi kell juba hiline ja tuli hakata koju minema. Kahjuks ei näinud ma seda põnevat mängu, kus Brasiilia koju saadeti, aga teise mängu ajal külastasin ühte imelist ökopoodi, mis oli üks vähestest avatud poesarnasest ettevõtetest. See oli tõeliselt suur! Musttuhat erinevat ökopastat, -kastet, -saia, puu- ja juurvilja, veini, ning jumal-teab-mida. Ploomid, melonid, virsikud ja viinamarjad nägid nii head välja, et... Meie ökopoed on naljanumbrid selle kõrval. Lisaks oli igas sektsioonis ka vastav toitlustusnurk, kus sai samast kraamist kokkade poolt valmistatud toitu süüa. Kuna kõikjal olid ka suured LCD-d, mis jalgpalli näitasid, siis otsustasin seal õhtust süüa. Päev otsa olin ainult higistanud ja jooki kaaninud, nüüd oli tõeline nõrkus peal ja kõht korises hirmsasti. Võtsin algatuseks ühe "ökopitsa" (või oli see mahepitsa...) ja nautisin jalgpalli italiaanodega kõrvuti. Peab nentima, et oli väga maitsev küll. Järgmistel päevadel proovin kindlasti midagi huvitavamat süüa - variante on kõvasti.

Lõpuks otsustasin, et lähen hotelli tagasi, kuna silm hakkas kinni vajuma. Pagan, kell oli 23:00 ja ikka oli väljas läppunud 32C! Uskumatu, öösel ei saa ka inimese moodi olla. Madriidis oli umbes sama seis - linn merest kaugel ja õhk seisab. Kuidas need kohalikud siin küll elada suudavad? Pidin hambad ristis need kilomeetrid maha vantsima meeles mõlkumas hotellitoa jahedus ja dušš. Aga kui kliima kõrvale jätta, on siiski tegemist täitsa toreda linnakesega, kohalikud on hästi rõõmsad ja abivalmid ning täiesti võõrad astuvad ligi ja hakkavad elust rääkima. Minu itaalia keel peale sõnade "tänan" ja "tere hommikust" on täiesti olematu, seega pean kuidagi käte ja inglise keele lihtsõnadega hakkama saama. Aga kui su partneriks on kena neiu või rõõmus itaalia papi, siis polegi vaja vist sõnadest eriti aru saada... Emotsioonid on põhilised. :)

Viimane nädal

2010-06-18T00:23:00.010+02:00

Kui küsida, mida me oma viimasel nädalavahetusel tarka peale hakkasime ... mnjah... Eks me tegime ettevalmistusi SUUREKS PAKKIMISEKS. See tähendas aga esmalt seda, et tuli teha viimased "vajalikud" ostud, et auto liiga tühjaks ei jääks... Vajalik oli näiteks meie (st. laste) nukumaja elektrisüsteemi töölesaamiseks mõned lambid ja juhtmed osta no ja veel ka nt. köögimööbli. Kui see ost oli tohutu suures mänguasjadeosakonnas tehtud, siis tegime uudihimu ringi ka vastsündinute osas, kus sattusime kalamängu peale e. pika kepi otsas oli konks, millega tuli basseinist puust kalu püüda, millel samuti konks selja peal. Gretel õnnestus see esimese korraga ja sai tasuks seebimullitaja ning kuna Oliver oli parasjagu toaletis, siis lubati Gretel ka venna asemel kala kinni püüda ja nii temalegi mullitaja hankida. Igati kordaläinud käik, sest ka õhupallid anti näpuotsa.

Siis läksime suurde ostukeskusesse, mille raamatupoest saime paarile norrakeele huvilisele raamatuid ostetud ja apteegist lastele päikesekreemi. Seejärel sattusime taas õngemängu otsa - seekord oli püütavateks objektideks konksudega kummipardid, kellede kõhuall olid loosinumbrid. Oliveril õnnestus vist kõige madalama väärtusega auhind - väike pall- püüda, samas kui Grete sai n.ö. paremuselt teise auhinna - noolemängu, millel on kummist otsad, nii et lastel hea ohutu mängida.

Põikasime sisse ka IKEAsse, et Reidarile üks väiksem pann osta, kuna suurem tuleb meiega Eestisse kaasa.

Seejärel viidi mind Bergeni keskusesse, et saaksin garderoobi täiendada e. tekitada selgamahtuvate riietega, kuid hetkel, kui hakkasin proovikabiini suunduma, helistas Reidar, et tema võti on minu kotis. Seega paigutasin riided tagasi sinna kust võtsin ja kiirustasin kodu poole, kuna lastel uneaeg juba peale tuli (kolmapäeval sai see osturetk siiski õnnelikult tehtud). Õnneks ei olnud lastel mingit probleemi koju mittesaamisega, sest nii said nad võimaluse oma uusi mullitajaid testida. Ilm oli tuuline, nii et ise puhuma ei pidanudki...

Lõplikult said viimistletud 2 viimatist salli - must ja valge ... ning need laste abil ka pildile jäädvustatud...

Pühapäeval ärkasin teadmisega, et mul algab põskkoopapõletik, nii et väga suurt tegijat-toimetajat minust polnud. Õnneks oli Reidari pannkoogihommik ja väljas kergelt sajune, nii et lapsed mängisid oma mänge ja meie vaatasime filmi ja jalgpalli... Kui lastel lõunauni oli tehtud, siis läks meil kiireks tegutsemiseks, et Grete voodi lahti lammutada, parkimismaja kasti pakkida, laste laud ja toolid lapiga üle pesta, riidesse panna ja Kaisa-Raini juurde minna, et asjad neile üle anda. Kaisal oli jällegi maitsev õhtusöök meile tehtud ja nii me veetsime mõnusalt aega kuni lahkumiseni.

Esmaspäevast-teisipäevast-kolmapäevast pole mul suurt midagi meeles peale pakkimise ja pakkimise ja pesu pesemise ja koristamise ja pakkimise... Pluss veel see, et oli Oliveri viimane lasteaianädal. Teisipäeval oli neil spordipäev, kolmapäeval pidu vanematele (mille eel küpsetasin 2 tundi vahvleid kaasaviimiseks koos vahukoorega)

... ja täna ülekooliline lahkumisüritus neile, kes järgmisest õppeaastast enam sellesse kooli ei lähe. Kasvatajad olid nutu äärel ja lahkumine oli kurb... Oliveril olid äärmiselt toredad kasvatajad ja nii andis Oliver neile kõigile valge roosiõie ja kasvataja Tinale ka väikese mälestuseseme.

31.mai- 9.juuni osa 2

2010-06-10T16:04:00.007+02:00

Reidar jätkab:

...Tegelikult olime mitu päeva üritanud Holgeriga kohtuda ja välja minna, kuid alati oli kas meil midagi ees või tal tegemist. Lõpuks suutsime kompromissi leida. Ilm oli kena ja tõotas tulla igati mõnus retk. Võtsime Holgeri Espeland Marine Biological Stationi ligidalt auto peale (laste vahele) ja hakkasime ümbrust kammima, kust merele ligi pääseks. Selgus, et seal lähedal polegi head kohta, kus mõni suvemaja poleks või oleks talutav ligipääs. Pidime veidi kaugemale sõitma. Kuna ma polnud väga pika reisiga arvestanud ja bensiinijaamu teele ei jäänud, oli mõne piisaga ringi sõites vaja suhteliselt kiiresti sobiv koht leida. Aeg lippas ka suure kiirusega edasi. Lõpuks, ühele järjekordsele kitsale teekesele sõites, märkas Holger väikest tasandikku ja mere helki. Tundus olevad selline metsikum ala ning kaart ei näidanud ka erilist asustust.

Optimistlikult haarasime kodinad kaasa ja tungisime padrikusse. Siis selgus, et hoolimata suhteliselt kõrgest asukohast merepinna suhtes, sattusime soisele alale. Õnneks oli Helena lastele kummikud kaasa võtnud. Seega saime vältida nende jalgade märgumist. Järgnev katsumus oli järsk laskumine üle kivide ja juurikate. Oliver oli matkamisest väga õhinas ja nemad lasid onu Holgeriga uljalt ees. Grete pirtsutas printsessile omaselt natuke, kuna oksad torkisid ja ronimine oli tema kasvuga tüdruku jaoks veid kurnav. Helena proovis ka vapralt meiega sammu pidada - selline ekstreemmatk rasedale. Hoolimata sellest, et linnulennult oli mereni u. 300 meetrit, pidime vingerdades ja üles-alla ronides palju pikema maa maha kõndima. Lõpuks siiski jõudsime oodatud rannale.

Koht oli väga kena - kivine rand, ilus vaade saarekestele ning merele ja lisaks ideaalne kivipaljand kala püüdmiseks. Kui olime asjad lahti pakkinud, lippasid mehed koos lastega spinningut loopima. Holger oli kaks riista kaasa võtnud ja nii me siis jaotusimegi. Holger viskas ja Grete keris ning mina tegin sama Oliveriga. See oli mul elu teine spinninguga püüdmine. Aga pärast paari viset polnud enam mingit probleemi. Lapsed muudkui kerisid usinalt ja sikutasime tublilt aina vetikaid välja. Kui olime 1,5h loopinud ja Päike hakkas vaikselt mäe taha vajuma, liikusid mõtted paratamatult kaasavõetud (hädaabi) liha ning vorstide peale. Kuid siis oli ootamatult keegi mul konksu külge jäänud. Sain väikse tursa kätte. Mõtlesime, et viskame ta tagasi, kuna kasvult polnud kalake väga suur, aga paraku oli vaeseke nii õnnetult kinni jäänud, et ilma veristamata teda tagasi lasta ei saanud. Seega jätsime ta ootele. Kõigest paari heite järel õnnestus mul üks teine tegelane otsa saada. See oli hoopis vihasem isend ja hoolimata sellest, et ta nüüd teab mis suur kala polnud, pidime Oliveriga korralikult sikutama, et teda välja tõmmata. See visa tegelane oli makrell. Ma pole kunagi seda liiki looduses elusast peast näinud - väga ilus kala oma vöödilise seljamustriga.

Holgeril ei õnnestunud kahjuks kedagi kätte saada ja lõpuks otsustasime grillimispaika naasta. Helena oli seal juba toitu valmistamas. Holger haaras kaks kalakest kaasa, mille otsustasime siiski ära küpsetada. Helena oli ettenägeliku perenaisena maitseained kaasa võtnud, Holger puhastas kalad ära ja panime nad fooliumisse küpsema. Tormilained olid randa ohtralt igasugu puumaterjali kandnud, seega sai soojendamiseks korralik lõke tehtud. Vestlesime, sõime-jõime, nautisime lõkkesooja ja vaadet merele. Kalade küpsetamine õnnestus minu arvates väga hästi. Tursk oli sellise pehme lihaga, kuid makrell oli hoopis teisest puust - vintskem. Aga maitsesid mõlemad oivaliselt.

Lõpuks (kell oli vist 22.30 kandis) otsustasime minema hakata. Minul oli siiski järgmine päev vaja tööle minna ja Oliveri ootas lasteaed. Õnneks avastasime ühe kena jalgraja, mida mööda me ka lahkusime. Täis kõhuga turnimine ja tihnikus trügimine ei tundunud enam eriti ahvatlev. Kuigi distants sai tunduvalt pikem, oli teekond samas nauditavam. Lapsed pidasid vapralt vastu ja isegi Grete rühkis visalt auto poole.

Tagasiteel õnnestus meil veidi tankida ja saime rahus Holgeri ära viia. Kokkuvõttes oli meeldiv üritus, kenad elamused, siiski mingisugune kalasaak ja tore matkamine. Lapsed olid kalapüügist suures vaimustuses. Nüüd ei jäägi muud üle, kui vanaisad-onud kaasa haarata ning kalale minna :)

Helena jätkab:

... Koju jõudsime peale 00.30. Lapsed said magama ning ka endal tuli peagi uni peale. Sain vist tunnikese magatud, kui Oliver mu kõrvale voodisse jooksis ning jalgade valu kurtis. Ta oli paar korda meie retkel kukkunud ja jalad veidi marraskile saanud aga see tundus liiga väike asi selliseks valuks. Mõtlesin, et mida teha, aga ei teinudki muud, kui andsin juua ja kannatasin tema jalgadega vehkimist ja hädaldamist (ka kõhuelanik reageeris sellele aktiivselt nii et ma sain nende kahe vahel omajagu kolkimist tunda). Igastahes tundu, et see kõik oli pigem suurest üleerutusest ja -väsimusest. Kella 5 ajal soovis Oliver minna multikaid vaatama - sellepeale saatsin ma ta ikkagi tagasi meie vahele voodisse kus ta lõpuks ka rahulikult magama jäi. Kogu selle tralli peale ei tundunud kuigi mõistlik teda lasteaeda viia ning kuna Reidar ka end haigena tundis, siis olimegi kõik kodus. Oliver tegi kõigi aegade magamisrekordi 11.15ni ja paari tunni pärast veel 3 tunnise lõunaune ka veel otsa. Järgmine päev sai ta lõpuks jälle lastaeda.

Nohuring aga liigub meil edasi ja hetkel on selle küüsis veel Reidar ja nüüd ka Grete. Samas on ilmad 20 kraadi ringis nii et mõnus soe oleks väljas ringi trallida, aga .... no küll Eestis jõuab.

Eelmisel nädalal laekusid meile teated ka lasteaiataotluste kohta Tartus - mõlemal on kohad olemas. Oliveril tema endises lasteaias ja Gretel sealsamas lähedal asuvas eralasteaias. Grete juba väga kibeleb teiste laste sekka, nii et kui mänguväljakule satub peale meie veel mõni laps, siis too vaeseke satub meie laste poolt ikka paraja tähelepanu alla, mida aga võib lausa rünnakuna võtta.

Vot nii see elu on siin läinud...

31. mai - 9. juuni, osa 1.

2010-06-09T22:57:00.013+02:00

Siin me siis nüüd oleme - päevad lendavad ja mahti dokumenteerimiseks pole, mitte et me ülearu aktiivsed oleks...

31. mai oli Oliveril lasteaia viimane väljasõit. Alguses sooviti taas kord mõnd loomafarmi külastada, kuid sobivat ei leitud. Siis aga avanes võimalus lastel osaleda Bergen NattJazz-päevade raames toimunud kontserdil Bajazz, mis oli spetsiaalselt mõeldud lastele. Pillidest pidid seal esindatud olema saksofonid, klarnetid, flöödid, trummid jne. Miks ma niimoodi ümbernurga sellest räägin - ikka seetõttu, et Oliverilt ei õnnestunud meil mingeid muljeid kontserdist välja pressida. Ainukese vihje tema kontserdil käimise kohta andis mõni päev hiljem see, kui ta puupulga risti suu ette pani ja seda siis näiliselt mängima asus.

1. juunil läks ta tavapäraselt lasteaeda, kuid koju jõudes oli tal 38.2C palavik (meie ebatäpse termomeetri järgi, nii et see võis ka kõrgem olla) ja siis ta magas mõni tund vabatahtlikult. Õhtul nõudis ta ise auru tegemist, sest nohu andis tunda. Magama minnes sai ta veel paratsetamooli ja hommikuks oligi juba palavik läinud kuid õiget nägu ei tulnud tal siiski enne reedet ette, nii et sedamoodi ta meil siin kodus paranes.

Laupäeva hommikul otsustasime teha veelkord viimase retke Fantofti puukiriku juurde, mis seekord ka hooaja tõttu avatud oli, nii et saime ka kiriku sisemust kaeda. Lastele meeldis väga ... eee .... joosta kirikusse sisse ja välja ja ümber selle ....

Natukene kõndisime veel ringi, külvasime puhumistehnikat kasutades igale poole võililli ja siirdusime toidupoodi nädala toiduvaru muretsema. Siis jälle lapsed tuttu ja pärast lõunaund õue ja sööma ja nii see päev läks...

Pühapäev algas nagu ikka pannkookidega ja siis väike mänguväljakuring ja lõunauni, millest me lapsed poole 5 ajal üles ajasime, et Reidari Saksamaalt pärit töökaaslase Holgeriga kalale ja grillima minna. Siit läheb edasi järgmine postitus Reidari poolt... e. osa 2 ehk kui ei jõua teha tervet rehkendust, tee pool.

Eesti ootus...

2010-06-02T15:26:00.012+02:00

Meil on järjest raskem lapsi (eriti Oliveri) maha rahustada ja sundida kannatlikud olema. Iga päev kerkib esile jututeema "millal me laevaga Saaremaale läheme". Oliver seisis kella juures ja luges õhtuti minuteid. Tema arvates kell 7 (19.00) on õige aeg minema hakata. Ja kui siis kell 7 sai ning selgus, et me ei lähe veel kuhugile, oli nutujoru lahti. Ja nii iga päev. Lõpuks leidis Helena sellele lahenduse. Nüüd on meil Selveri kalender, kus lapsed saavad iga päev käesoleva kuupäeva ruudu pliiatsiga ära värvida. Samas on näha ka punaseks värvitud 17. juuni, mil' me siit tõesti liikuma hakkame.

Helena käis vahepeal oma "kõhuelanikku" ja ennast arstile ette näitamas. Grete oli ka vaimustuses arsti juurde minekust. Teatas tähtsalt, et tema läheb koos emmega ja seal saab madu-ussiga mängida. Õnneks pole tõesti palju vaja. Pärast lubati tal hobusega kapata ja toimus traditsiooniline kohvikukülastus.

Selline moosinägu istus emme vastas :) Tundub, et kohvikus käimine on endiselt popp. Tuleb meelde, kui minu ema rääkis, kuidas me vanasti "kohvikusse, kohvikusse!" vennaga hüüdsime.

Lõpuks on suvised ilmad ka meile jõudnud ja nädalavahetusel käisime kahe siinse Eesti tädiga meie lemmikkohas (Floyeni otsas) grillimas.

Nemad polnud seal varem käinud ja seetõttu oligi põhjus jälle seda kena paika külastada. Kuna Norras on liha suhteliselt eksootiline toiduaine, siis valmistas Helena ette korraliku hunniku hakkliha-kebabe (Kristi retsepti järgi).

Virge ja Kirke olid ka tublisti toidukraami kaasa võtnud ja seetõttu jäi meil korralikult lihakraami üle. Seda nähes haaras Virge entusiastlikult ühe mööda jalutava vanapaari endaga kaasa ja kutsus sööma. Selgus, et tegemist oli kahe Saksamaalt pärit pensionäriga, kes olid nädalaks Norrat külastama tulnud.

Väga tore paar oli, nendega sai kõigist maailmaasjadest arutatud ja samal ajal aitasid nad meid söömisega. Lõpetuseks sai veel Helena purukooki pakutud ja seejärel hüvasti jäetud. Vanadaam õnnistas tänutäheks kõik naisterahvad ära ja mina sain tugeva käepigistuse osaliseks. Tore on selliseid elurõõmsaid inimesi kohata.

Lastel oli loomulikult lõbu laialt. Palgi peal ronimine, metsas ringi lippamine, oksadega vehkimine ja laevakeste ujutamine. Tädi Kirke oli ainus, kes mäletas, kuidas paberist ilusaid laevukesi voltida ja seejärel palusi nupud teda appi neid ujutama.

Mina käisin samal ja eelneval päeval sõpradega paintballi mängimas ja seetõttu oli olemine üsna kustunud. Aga kodune tunne tuli peale küll ja endal keerlevad mõtted pidevalt Eesti suunas.

Niimoodi küljelt nägu vaadates tundub, et tegu oleks nagu mu venna, Taneliga. Me vist oleme ikka üpris sarnased :)

Viimane pikk nädalavahetus

2010-05-24T22:57:00.007+02:00

Eelmise nädala toiduvarud olid meil planeeritud täpselt laupäevani ja siis oli tõesti juba olukord selline, et 3 päeva ilma poeskäiguta vastu ei peaks (no ilmselt siiski peaks, kui väga vaja oleks), ning nii me sättisime endid laupäeval pärast laste lõunaund poeretkele. Sõitsime Oliveri kooli vastas olevasse ostukeskusesse ja juba parklas tundus asi kahtlane ... Igastahes selgus, et pood on suletud. Tuleb välja, et pühapäevase ja esmaspäevase riikliku püha tõttu olid ka laupäeval poed suletud. Ei jäänudki muud üle kui suunduda ainsasse meile teadaolevasse ICA poekesse kesklinnas, mis on tavaliselt pühapäeviti lahti. Avatud oli ta ka nüüd ja nii saime hädapärased ostud tehtud. Nii saime laupäeval oma spetsiaalsalatit süüa, millele järgnes jäätisetort ning pühapäevaõhtuseks magustoiduks oli Eton segadus maasikate ja kiivide ning isetehtud beseeküpsistega (aga näiteks praegu sooviksin ma juustu või head Eestimaist suitsuvorsti aga ei midagi.... külmakapivarud selles osas on puudulikud....).

Meie pika vihmase, tubase aga magusa nädalalõpu kulminatsiooniks sai tänane Akvaariumis käik. Tegelikult oleme me seal ju eelmisel aastal kord käinud, aga siiski küpses idee seda veelkord külastada. Jõudsime kohale 11.40 kandis ja esmalt vaatlesime pingviine (nt. ühel pinviinil oli pesas ka muna).

Seejärel suundusime hülgebasseini, kust Gretel oli väga ähmased mälestused... igastahes seal me seisime niikaua kuni kell 12 hakkas hüljeste show-number. Tegid nad küll kõike seda mis eelmiselgi aastal, kuid kuna Grete tookord oli veel omajagu väike, siis seekord jälgis ta küll kõike huviga. Hüljesed tantsisid, lehvitasid, hüppasid läbi rõnga, hüppasid kõrgele ninaga palli puudutama jne... Hüppamiste ajal sai ka Oliver mõned veepritsmed mütsile.

Kui hüljeste etteaste sai läbi, suundusime majja. Seal oli avatud akvaarium, kus võib meritähti ja krabisid kätte võtta - Oliver ja Reidar seda tegidki.
Siis läksime akvaariumeid vaatama. Reidar liikus koos Oliveriga, kes kohati arvas vist, et tegemist on mereteemaliselt kujundatud jooksusaaliga, aga Grete uuris küll kõik akvaariumid põhjalikult läbi.

Uuendusena meie jaoks oli ka Bergeni akvaarium endale haitunneli teinud ehk siis sellise akvaariumi kus tunnel on keskel nii et haid ja teised kalad su ümber ja peakohal ujuvad. Ilus oli küll, ainult et haid olid väga väikesed...

Siis tulid nn. madu-ussid ja krokodillid. Kahjuks suur troopiline saal oli enamuses osas suletud - see jättis mulle endale just eelmisel korral kõige vägevama mulje.

Ja oligi majale ring peale tehtud. Oh ja ühes koridoris olid millegipärast ilvese ja hundi topised, kus Oliver pildistamist soovis ja ka Grete kampa võttis.

Võib öelda, et kõige olulisemaks erinevuseks eelmisel korral käimisega võrreldes oligi see, et sel korral mõlemad lapsed said aru kes ja kus ja mis. Kui järgmisel aastal saaks jälle minna, siis peaksime ilmselt ennast juba küsimusteks ette valmistama, et mis nimi kellelgi on ja mida keegi sööb ja kus elab ja mida mõtleb... Praegu oli Gretel kõige erilisemaks sündmuseks see, et hüljes hüppas ja puudutas ninaga punast palli ja teiseks krokodillid. Küll aga oli ta õnnetu, et seal delfiine ei olnud...

Kell oli13.30 kandis ja otsustasime, et võtame ühed jäätised. Jäätised söödud, mõtlesime, kas minna autoturneele või koju .... kodu võitis, sest homme on lasteaiapäev ja meil on veel 3 nädalavahetust jäänud maad avastada...

17. mai

2010-05-21T15:15:00.004+02:00

Lugesin just meie eelmise aasta 17. mai kirjeldust, selgus, et just päev enne seda (või õigemini samal päeval väga vara) sai Norra oma Eurovisiooni võidu. Sel aastal peab nimetatud üritust veel veidi ootama, aga 17. mai pidustused toimusid siin sellegipoolest. Tegemist siis Norra suurima rahvuspühaga, nn. Konstitutsioonipäev, mis tähistab Norra põhiseaduse allkirjastamist 17. mai 1814.
Selleks päevaks ehitakse linnad ja majad ja aiad ja iseendid Norra lippude ja lipuvärvidega. Ka suurtel kortermajadel on rõdud lehvivaid lippe täis. Eramajaomanikel on lisaks maja-või mastilippudele erinevas suuruses lipukesi veel lisaks kõiksugu kohtadesse paigutatud, nt. 3-5 lippu ühte lillepotti ja samapalju veel kõrval asuvatesse pottidesse.
Päev algab varakult igatsugu rongkäikudega, kus põhirõhk koolilaste rongkäigul. Ka Oliver oleks soovi korral võinud rongkäigus osaleda, kuid kuna selleks nõuti Norra rahvariiete selgapanekut, siis seda väljaminekut me teha ei soovinud.

Suur rongkäik hakkas 10.30, kuid meie alustasime oma mäest alla jalutamist 11 ajal. Ilm oli pilvine, aga õnneks tuulevaikne ja enam-vähem soe. Allajõudes proovisime rahvamassi seest leida tühimikke, et ka rongkäiku näha, kuid see oli suhteliselt vaevaline. Natuke ikka trummipoisse nägime. Seekord ei saanud me lapsi kukile ka võtta, nii et nad muutusid kergelt rahutuks.

Kui natukene olime rongkäigumelust osa saanud, siis läksime hoopis laste rõõmuks hamburgereid sööma ning kui ka see sai tehtud, siis ligines kell juba 1-le. Otsustasime osta lastele heeliumipallid ja kella 1st rongi sihtida, et koju lõunaunele minna. Pallide üle oli lastel ikka väga hea meel - Oliver soovis autot (ehkki Reidar üritas teda piraadilaeva soovima panna) ja Grete sinist delfiini (ehkki seal oli ka roosa delfiin olemas).

Tõttasime siis rahvamassidega rongi peale - ukse taga järjekorda ei olnud, kuid sisse jõudes selgus, et aega läheb ikka omajagu. Õnneks sõitsid rongid graafikuväliselt ja peatusid igas peatuses. Poole tunni möödudes saime ka meie rongile ja koju tuttu.

Lapsed magama saadud, asusin kaerahelbeküpsiseid tegema ja kella 5 kandis äratasime lapsed üles, et sõita Kaisa-Raini-laste juurde külla. Vaatasime et jõuame parasjagu täpselt, kuid ikkagi õnnestus meil omajagu hiljaks jääda. Siiski, meid ootav liha-kartul oli väga maitsev ja sellele järgnes ka ülihea kook. Lapsed avastasid seal Elise ja Heidi mänguasju ning lõpuks kui kõigil kõhud täis, läksime õue väikesele ringkäigule lambaid vaatama.

Grete vallutas kohe ka Elise nukuvankri ja nii me kõndisime - Oliver kaugel ees ja siis meie kõik järgi vankritega ja ilma.

Lambakesed (kes Gretele ikka väga meeldivad, kuid kes tema eest ära jooksid) vaadatud, sättisime endid jälle kodu poole, kuhu jõudsime peale kella 22.

Huvitaval kombel lapsed autos magama ei jäänud, küll aga magasid nad poolteist tundi hiljem, kui Bergeni ilutulestik algas, mis aga ei seganud meid Reidariga seda nautimast.
Nüüd polegi muud kui järgmist pikka nädalavahetust ootata, mis ongi tegelikult nüüd kirjutamise hetkel kätte jõudnud, sest 24. mail on Whit Monday e. Nelipüha, kui ma ei eksi, ja Norras ametlikult vaba päev, nii et 3 vaba päeva järjest. Mõnus. Paraku sellega ka pühad lõpevad, kuid siis tuleme õnneks juba peagi Eestisse, kus tulevad juba puhkused ja Võidupüha jne...

Pikk nädalalõpp

2010-05-20T15:26:00.007+02:00

Norras oli 13. mai riiklik püha (Kristuse Taevasseminemise püha) ja kuna see oli neljapäev, siis oli Oliveri kool ka reedel suletud. Kuna esmaspäeval oli 17. mai ehk siis Norra kõige tähtsam püha (Konstitutsioonipäev), siis oli vabu päevi kokku lausa 5, mille üle meil kõigil väga hea meel oli. Noh, Reidar, vaene mees, pidi siiski ka reedel tööl käima, aga üldiselt säilitas ta oma optimistliku meele. Oliver oli rõõmus, et ei pidanud lasteaeda minema, Grete oli rõõmus, et sai vennaga mängida ja mina olin rõõmus, et ei pidanud hommikul kella peale tõusma ja lõunasöögi kotti Oliverile kokku panema.

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis me midagi väga tarka ei teinudki selle suure vabadusega. Võtsimegi vabalt - käisime õues, joonistasime - mängisime toas jne... Oliveril kulus see hingetõmbamine väga ära - need lõunaunevabad lasteaiapäevad on ikka väga kurnavad, sest nt. kodustel päevadel teeb ta 3 tunnised lõunauinakud koos Gretega.

Laupäeval sai hommikul õues käidud, lõunauni tehtud ja siis mõtlesime, et läheme oma eestlastest sõpradele Kaisale-Rainile külla, keda me pole septembrist saadik näinud, kuid kuna nad telefonile ei vastanud ja me nende uut elukohta ei teadnud, siis pakkisime hoopis piknikukoti kokku ja läksime maad avastama. Hiljuti lugesin Facebookist ühe tuttava kommentaari Bjorøy saarest ja nii otsustasime isegi sinna minna.

Tee oli sinna 21 km ja kui suurelt teelt ära saime, läks sõit eriti kauniks - nägime lambaid ja hobuseid ja läbisime veealuse tunneli. Bjorøy saarele järgneb veel Tyssøy saar, millel me ka ära käisime, aga kuna kõik teed viisid seal eramaadele ja veekogu äärde ei saanudki, siis läksime tagasi Bjorøyle, kus sillapealt liginedes märkasin mõnusat nurgatagust istumiskohta. Sinna siis läksimegi ja pannime grilli küdema. Lastel veetsid enamuse aja kive vette visatas (ja mina sellepärast närvitsedes, et nad end koos kividega vette ei viskaks).

Grillimiseks oli kaasas viinerid ja paar lihavarrast. Samuti sai kaks kartulit viilutatult-maitsestatult fooliumis ära küpsetatud (väga head tulid). Kõrvale poesalatit ja tomatit-kurki.

Ilm oli pilves ja kippus jahedaks minema ning kuna kell ligines ka 9le, siis panime peale söömist oma asjad kokku ja siirdusime jälle kodu poole. Igastahes oli see päris mõnus käik.
Pühapäeva aga veetsime tubaselt, kuna väljas terve päev sadas, aga oligi selline mõnus pannkoogi ja vedelemise päev.

Väike tähistamine

2010-05-15T14:30:00.021+02:00

Taas oli käes see päev, mil jälle aasta vanemaks sain. Hommikul äratasid lapsed koos Helenaga mind üles ja saime kõik nautida kena kooki, mille Helena eelmisel päeval linnast tõi. Oli väga maitsev (st. meenutas eesti pagarite toodangut, mitte see vahukoore-martsipani värk, mida siin igal pool pakutakse). Seejärel viisin Oliveri lasteaeda ja ise lippasin tööle. Õhtuks oli meil plaanis minna (Floyeni otsa) grillima, nagu meie perel on aastaid traditsiooniks olnud. Kuna mu töökaaslasel, hiina poisil Xianjunil, oli sünnipäev üks päev varem, otsustasime mõlemad koos pidada. Seega oli oodata päris palju inimesi ja arusaadavalt ei suuda me kogu rahvast ära toita-joota. Vähemalt mitte Norra hindade juures. Seetõttu palusime kõigil midagi endal kaasa võtta. Ise olime eelmisel päeval vajalikud asjad ära ostnud. Helena vaeseke pidi hulga ettevalmistusi tegema: kanaliha marineerima, hiiglasliku kausitäie salatit tegema (ta ostis selle puhuks lausa uue suure kausi, kuna elamises polnud meil sellist võtta) ja muud vajalikud tarbed kaasa pakkima.

Kui Oliveriga koju tulime, jäi meil isegi aega üle ja lapsed ei jõudnud ära oodata, millal me ometi minema hakkame. Nad olid terve nädala seda küsinud, kas nüüd on sünnipäev käes või kas nüüd lähme grillima. Oliver käis iga 5 minuti tagant kella vaatamas ja kõva häälega raporteerimas, et nüüd on kell nii ja nii palju, aga pole veel kuus. Lõpuks tuli see kauaoodatud hetk, mil välja läksime.

Õnneks oli ilmataat ilmateadet lugenud ja päeva teine pool oli kenasti päikesepaisteline, kuigi veidi jahe. Aga meil siin ongi mõnusalt jahe kliima, mitte selline 29C leitsak nagu Eestis :) Pidime alguses kogu kambaga koos rongiga üles minema, aga ülejäänud seltskond jäi veidi hiljaks. Seega otsustasime ees ära minna ja koha enne üle vaadata. Õnneks ei olnud meie lemmikkohta teine seltskond ette tulnud ja saime rahus asjad lahti pakkida. Ja veidi aja pärast ligines meile rongkäik.Pärast tervitamist ja õnnitlusi asuti kohe kiirelt kõige olulisemaga tegelema - grillimine. Kuna päikest oli jäänud kõiges 1,5-2h jagu, oli tarvis nobedalt tegutseda.

Grillmeistreid oli palju ja grillitavate hulk ning sortiment muljetavaldav. Rääkimata siis erinevatest rahvustest, mis kõik esindatud olid.

Lastel oli ka omajagu tegemist: raamatud, veekogu, linnud, metsas müttamine jne.

Samuti lasti mõlemal korralikult fotograafiaga tegeleda. Neid pilte oli ikka sadu, mida pidi pärast läbi kammima. Kuigi seal oli mitmeid killustiku ja naisterahvaste tuharate pilte (Oliverile tüdrukud meeldivad :)), sattus sekka mitmeid keni modellipilte.

Õnneks saime kõik tegelased ka korraga pildile jäädvustatud.

Lahkudes sai veel tuisutops tehtud. Ma ei taha küll joomarlust propageerida, aga need inimesed ei saa arvatavasti kunagi oma elus rohkem meite esindusjooki mekkida. Tundus, et see läks hästi peale. Peaks vist Viru Valge feissbuugi kogukonna üles otsima ja pildid postitama. :)

Siis oligi aeg juba minema hakata, kuna ilm läks viludaks ja teised jalutasid mäest alla linna, et pubis sündmust edasi tähistada. Meie aga võtsime oma väsinud lapsed kaasa ja sõitsime rongiga koju. Teel sai ka kohalik troll ära katsutud.See oli üks kena üritus!

Üritame võtta viimast

2010-05-04T09:23:00.008+02:00

Kui meil on jaksu ja ilm vähegi kannatab, üritame lastega kevadet nautima minna külastades mänguväljakut või staadioni. Need on sellised lemmikkohad ja tavaliselt dikteeritakse ette, mis järjekorras ja kuhu täna minema peab. Oliver on endiselt vaimustuses batuudist, kuid Grete ei julge millegipärast enam hüppama minna. Võib-olla kardab teiste laste liiga hoogset tegutsemist... kes teab. Aga jalkamehed on mõlemad kõvad. Lisaks leidsime staadioni nurgas auto ja traktori rehvide hunniku, millel on väga hää ronida. Ka odavise tuleks neil hästi välja, kui ainult võimalus antaks.

Kuna mänguväljakult likvideeriti suur liumägi ära, peab leidma muid tegevusi. Lapsed ei jõua suve ära oodata, millal saaks Rrruhvesseee grrriilllima, ujuma ja sauna. Omaalgatuslikult otsustasid nad ruhve vorste küpsetama hakata omatehtud lõkke peal.

Ka lõke nägi aus välja. Oliveril oli kenasti meeles, et metsast tuleb lõkkesse kuivanud oksi tuua ja hakatuseks kõlbasid väga hästi kuivanud heinakõrred.

Pärast mindi koos laua taha vorste näksima. Perenaine jagas kenasti vorstid näljaste vahel ära.

Kevadine päike on praegu üpris ere ja tugev siin. Minu töökaaslane, Gemma, kes otsustas veidi oma kodu katusel päikest võtta, põletas oma rinnaesise vähem kui tunniga ära. Üks teine tüdruk arvas, et printsessil ei sobi ilma roosade prillideta õues liikuda.

Kui kõhud täis, sooviti veel taada murutraktoriga haljastust korrastada.

Oliveri kasvataja rääkis, et Oliver üritab nüüd inglise keeles pikemaid lauseid moodustada. Ta küsib pidevalt kasvatajate käest: "Was is this?" (saksa-inglise segakeeles). Lisaks oli juhtum mänguväljakul, kus suuremad poisid kiikusid ja Oliver proovis ka neid jäljendada. Kuna ta on siiski vaikne poiss ja suuremad üritasid tulutult temalt vastust saada, hakkasid nad lihtsalt Oliveri rabelemist vaadates naerma. Lõpuks Oliver hüüdis: "Why laughing?" (miks naerate).

Vaikus

2010-04-15T13:25:00.005+02:00

Täna on harjumatult vaikne.... Vaatasin BBC World News-i ja sain teada, et Islandil tegutseva vulkaani tuhk ohustab lennuliiklust. Uurisin internetist järgi - lennuliiklus on terves Norras alates kella 10st suletud. Ka rannikuäärsed helikopterilennud on tühistatud.

Meie jaoks kaunis harjumatu, sest päevas näeb kümneid lennukeid tõusmas-maandumas vastasmäe taha ja üle maja lendamas. Samuti tiirlevad pidevalt helikopterid. Täna aga on täielik vaikus... ja pilved, need kergelt kollakamad kui muidu liiguvad üle taeva vahepeal vihma puistates ja siis jälle päikest näidates.

Nädalavahetusel

2010-04-15T12:58:00.005+02:00

Eelmise nädala reedest on meil ilusad päikesepaistelised soojad ilmad olnud. Sellega seoses aga tuli üle vaadata kevadiste riiete ja jalanõude varustus, eelkõige lastel. Oliver viskab mühinal pikkust, aga õnneks kevadjope mahub veel selga, küll aga kõndis ta oma botased sügisel ribadeks, nii et neid oli vaja. Samuti on tema lasteaia sporditennised väikeseks jäänud. Ka Grete jalanumber on numbrivõrra sügisest suuremaks saanud. Seetõttu tuli laupäeval ette võtta retk linna.

Ilusa ilmaga jalutasime oma mäelt alla ja poseerisime kus võimalik:

Vaatasime tärkavaid lilli....

... ja kevadisi-suveootuselisi tänavaid ... siin nt. on kohvik, kus pidavat müüdama Bergeni parimat kohvi...

Kalaturul vaatasime krabisid:

Kingapoest ostime botased ja Oliveri lasteaia spordijalanõud:

Linna keskväljakul oli stiilne torupillimängija puukingadega:

Kui tagasi kodu poole minema hakkasime, tuli meile vastu kõrvulukustav trummimäng (Oliver hoidus pigem meie selja taha ja üritas Gretet ka sinna tõmmata):

Üles koju läksime rongiga, kuna uneaeg oli käes ja Grete juba üsna läbi omadega. Natuke aitas jonni edasi lükata fotografeerimine:

(Grete ja issi tehtud)

Meie nn. koduhoovis õitsevad aga sellised kevadekuulutajad:

Grete Roosa Printsess 3 aastane!

2010-04-10T19:13:00.008+02:00

Eelmisel nädalavahetusel ei pidanud me mitte lihavõtteid, mis ju ka tegelikult meist kaarega mööda ei läinud (kuna Norras on see erakordselt pikk püha, nii et Reidar juba kolmapäeva keskelt koju sai ja siis meiega teisipäevani rõõmsalt puhkas) vaid pühendusime hoopis Grete sünnipäevale. Miks Grete-Roosa-Printsess? Eks ikka sellepärast, et ta ise ennast nii tunneb ja loomulikult on nüüd ka lemmikvärv roosa, sest see on ühe tõelise printsessi värv ju ometigi!

Sünnipäev oli ametlikult pühapäeval, kuid mitteametliku sünnipäevapeo pidasime laupäeval, kutsudes külla ka kaks eestlast - Kirke ja Virge. Laupäeva päevaosa möödus suures koristamistuhinas kuni kell lõpuks 5 sai ja esimesena Virge meil uksekella helistas. Üsna kohe saabus ka Virge. Lapsed sel ajal veel magasid oma lõunaund, nii et sööma me veel ei kiirustanud. Laste ärgates oli Grete väga ärevil, sest tuli ju patsikummiga tädi (Kirke), kes talle eriliselt meelde oli jäänud. Nüüd oli aeg käes ka söömiseks. Menüüs olid minu spetsseguga (köögiviljad, hakkliha, tomatikaastmed ja salakomponendid) täidetud tortillad ja sellele järgnes toorjuustutort maasikatega (viimane õnnestus seekord ka eriti hästi).

Loomulikult oli Gretel võimalus ka tordilt küünlaid puhuda pärast õnnesoovilaulu. Lisaks oli ka Virge maitsva tordi meisterdanud.

Siis sai Grete ka oma esimesed kingitused - hüppava ja piiksuva hästi nunnu jänese (no kui see piiksumine ainult natuke vaiksem oleks, siis lubaks teda ka elutuppa tuua...) tädi Kirkelt ja väikesed hobused koos kommidega tädi Virgelt.

Oi nad (sest loomulikult jagas ka Oliver kõike seda) olid rõõmsad. Kahjuks pidi Virge veel õhtul tööle minema, nii et pidu jäi loodetust lühemaks sest ka Kirke lahkus koos Virgega kuna neil oli üks tee. Oliver oli sellepärast kõigist kõige õnnetum, aga me lubasime et me kindlasti näeme neid toredaid "tädisid" veel.

Õhtul kui lapsed magama said, valmistusime järgmiseks päevaks - mina pakkisin kingitust ja Reidar puhus õhupalle... Ja saabuski hommik, mis oli ühtlasi munade koksimise hommik. Kuivõrd ma laisa inimesena seekord munade värvimisest ei innustunud, siis tegin hoopis värvilised munatopsid. Munad koksitud ja võileivaga ära söödud (no lapsed ikkagi umbusaldasid sellist kahtlast väidetavat toitu nagu seda on muna), siis oli aeg koogi käes. Seegi kord sai Grete küünlaid puhuda.

Samuti olid meil veel eelmise päeva tordid vaja ära süüa. Kui tekkis tunne, et esimene nälg on rahuldatud, sai Grete ka selle päeva esimese paki (tähtsa päeva puhuks oli Gretele ka Roosa Printsessi kroon muretsetud).

Nüüd saavad lapsed ilusti poodi mängida. Loomulikult on vaja üle korrata ka poeskäimise põhitõed:

Päeva teises pooles tuli kapist välja ka kingitus tädi Manna perelt mis mitu nädalat varem juba pakiga saabus ja salaja peitu pandud sai. Loomulikult oli Grete rõõmus Roosa Printsessi ja tolle hobuse üle (millegipärast foto paki avamisest ei õnnestunud)!

Ja oligi meie väike laps 3 aastaseks suureks lapseks saanud, aga sellega sünnipäevarõõmud veel ei lõppenud, kuna oodata oli veel kahte pakki, mis tänu pikkadele pühadele viibisid. Esmalt, teisipäeva õhtul, jõudis kohale Tartu Amma-Taada-Mamma pakk:

Ütleme nii, et Alberti pärast läks veidi kakluseks, eriti magama minnes - kelle kaissu läheb (millegipärast arvas Oliver, et Albert peab tema kaisus magama). Lotte teemaliste riiete üle aga kaklust ei olnud (oleks Pikne McQueen peal olnud, oleks tüli majas olnud) ja kommikarp läks kohe kasutusse (no ikka üks komm kõigile päevas).

Teine pakk jõudis meile neljapäeva õhtul (mistõttu ka antud blogipostitus venis hetkeni, kus kõik pakid kätte saadud ja minul tunne, et olen pikaks blogipostituseks küps, sest sellised asjad vajavad süvenemist ja vaikust ja rahu...).

Pakist avanes meile selline pilt - oehh, .... - Lotte krõpse ja maisikepikesi (minu minu minu!) ja kaerahelbeputru ja Kalevi komme ja vahvlipakke (minu minu minu) ja ilusaid riideid ja ...

... kõige olulisem... kingipakk Gretele - Saaremaa Ammalt-Taadalt ja Memmelt.

Ja pakist tuli välja kes? Lotte!

Nüüd on meil ka magamiskompanjonide olukord lahendatud, kuna Grete suuremeelselt pakkus Alberti Oliverile kaissu, mis aga ei tähenda, et ta vajadusel ei teaks kelle kingitus see ikkagi on (et see siis nt. Oliverilt täie õigusega käest võtta kui too teda liiga enesestmõistetavalt enda omaks peab).

Vot nii saigi meie väikesest täpikesest suur 3-aastane tüdruk, kes on väga rõõmus, et tal on niipalju toredaid sugulasi ja tuttavaid, kes teda meeles peavad (ja ikka edasi väikeseks armsaks täpikeseks peavad).

Veel mõned killud

2010-04-07T12:19:00.005+02:00

Vahepeal külastasin siin panka. Esimene aasta Norras hakkab täis saama ja oleks aeg endale korralik pangakaart lõpuks muretseda, millega saaks vajadusel ka välismaal automaadist raha välja võtta. Arvestades varasemaid kogemusi, tuleb võimalikult vara asjaga pihta hakata (enne suvepuhkust või Saksamaale kolimist), et ootamatusi ei tekiks :) Kuna vahepeal olime kogu perega endale nö. püsivad ID numbrid saanud, siis pangas selgus, et ma pole enam see inimene, kes kaardil kirjas. Seega pole mul võimalik endist kaarti enam kasutada ja see võeti mul käest ära. Õnneks saime kohe probleemideta uue korraliku deebetkaardi taotluse tehtud ja sain tasuta oma kontole jäänud raha kõik välja võtta, et poes maksta saaks. Jääb loota, et sel reedel saan uue kaardi pangast kätte.

Oliver läks täna uuesti lasteaeda ja tundus, et ta lausa ootas seda. Hommikul, kui kahekesi sinna sõitsime, rääkis ta pikalt, mida kõik tädi Tinaga tegema ning mis mänge oma sõbranna, Aikaga, mängima hakkab. Kui kohale jõudsime oligi väike kena ja armas asiaadist tüdruk Aika parasjagu emaga riidest lahti võtmas. Ema ütles, et ta tütar pidi kodus pidevalt rääkima, mida nad koos Oliver A. lasteaias päeval teevad. Tundub, et Oliver on endale hea sõbranna leidnud :) Ma ei osanud muud tarka vastata selle peale, et ju Oliveri pikkus loeb.

Hakkasin tänasest sporti tegema. Vorm on heaoluühiskonnas vedelemise tõttu täiesti käest läinud ja viimane aeg on midagi ette võtta. Tegin täna ühe Floyeni ringi - kõndisin üles ja jooksin alla. Kõige hullem polnudki, pilti eest ära ei võtnud ja enesetunne on väga hea. Eks homme paistab...

Teaduskeskuse külastus

2010-04-06T10:57:00.010+02:00

Suurel Reedel otsustasime enne lõunat perega Bergeni Teaduskeskust (Vilvite) külastada, mis on meie Ahhaa-keskuse analoog. Kui piilusima aknast välja, vaatas meile vastu suur lumesadu. Viimastel päevadel tundus, et sarnaselt Eestile hakkab kevad vaikselt ka meile jõudma, kuid nüüd oli jälle maa valge ja rõõmustada sai vaid selle üle, et ma polnud talverehve veel välja vahetanud. Kuna olime seda käiku plaaninud juba nädal aega ja pühade ajal Bergenis muud teha nagunii polnud (kõik on kinni), siis otsustasime ilma trotsides siiski Teaduskeskuses ära käia.

Mäest alla kesklinna sõites selgus, et seal pole mingit lund, vaid kõigest korralik vihmasadu. Tundub, nagu meie kodu asuks kuskil teises kliimavöötmes. Teaduskeskus asub otse minu töökoha kõrval ja seega parkisime auto instituudi parkimismajja, et makstud kvartalitasu ikka maksimaalselt ära kasutada. Selle keskuse kohvikus käin tihtipeale lõunat söömas, kuna seal saab sooja toitu ja iga päev on erinev menüü. Lisaks on seal tore pood, kus müüakse erinevaid ja huvitavaid nuputamist nõudvaid mänguasju ning muid vidinaid.

Lunastasime endale perepileti ja olimegi sees. Kokku oli seal üle 70 erineva atraktsiooni ja 3D kino. Viimasesse me ei hakanud minema, kuna lastel ei taha prillid hästi peas püsida ja pealegi on hiiglaslikud ning realistlikud dinosaurused nende jaoks liialt shokeerivad. Seetõttu piirdusime käega/jalaga katsutavate tavaaktraktsioonidega. Lastel oli seal uudistamist palju ja erutunult tahtsid nad korraga kõiki asju proovida ning katsuda. Meil Helenaga oli vaja omajagu võimelda, et neid rahustada ning proovida seletada, mis midagi teeb ja miks see just nii on.

Siin on näiteks tegemist "udumasinaga", mille lapsed kohe õigesti ära ristisid.

Grete oli ühest küljest ebaprintsessilikult tehnikahull (pidin mitmeid minuteid temaga elektrimootori tööpõhimõtet praktiseerima)...

...ja teisest küljest ehtne printsess, kes peeglitega sinasõber on.

Mõlemale meeldisid erinevad muusikariistad ja klassikaline seebimullitoru.

Kahjuks oli nad liiga väiksed, et 360 kraadi ringleva jalgrattaga sõitma minna. Oh, "kui ma oleksin suur..." Tegelikult oli seal igasuguseid huvitavaid atraktsioone ning põhjalikke seletusi füüsikaliste, meteroloogiliste ja bioloogiliste protsesside kohta. Peaksime Helenaga kahekesi uuesti minema, et jõuaks süveneda rohkem ja kõik pikad tekstid läbi lugeda. Grete tegi suurest ärevusest pissi püksi ja seega läksime pärast ruttu koju tagasi, kuid lapsed said siiski kena elamuse osaliseks.

Kevadvaheaeg 29.märts - 6.aprill.

2010-04-05T10:34:00.005+02:00

Oliveril algas spring break - ma ei teagi, kas see on nüüd ametlik nn. kevadine koolivaheaeg või niisama paus tänu pikkadele lihavõtetele, sest alles märtsi alguses oli ju talvevaheaeg.... Igastahes, Reidar pidi nädala alguses veel tööd tegema kuni kolmapäeva lõunani ja meie sisustasime lastega niisama oma aega. Midagi tarka ei ole me teinud, ... või siiski... nt. Grete omandas Oliveri kõrval koolitarkust:

(Oliveri nn. koolivihik tähtede õppimiseks ja Grete on oma paberiga kõrval ja püüab ka tähti kirjutada, kui hätta jääb, siis küsib Oliverilt abi)

Või siis lugemine, mida võib teha kas niimoodi:

või siis hoopis sedamoodi, et asi raamatuklubi ilme võtaks.

Ka maalinud oleme omajagu, aga millegipärast ei ole need fotoka silma alla jäänud - ilmselt olen ma selleks laste piltidest liiga lummatud olnud. Ja loomulikult legod - ei need unune. Ükspäev käisime mänguasjade poes aega parajaks tegemas ja seal siis Oliver seisis 10 minutit lego riiulite ees igatseval pilgul - eriti politsei ja StarWars-i legosid ihaledes. No tuleks ometi see sünnipäev kiiremini... aga tegelikult, praegu me veel suudame legomajandust kontrolli all hoida, kui neid aga muudkui juurde tuleb, siis tuleb eraldi legotamistuba vist kuhugi ehitada....

Party/pidu - 25. märts

2010-04-04T22:23:00.006+02:00

Oli see nüüd kolmandal või neljandal märtsikuu nädalal, aga igastahes saabus meile Oliveri seljakotis kutse:

Loomulikult ootab sellist kutset iga lapsevanem, nii ka meie.... sest kuidas me muidu ikka teada saaksime millega laps lasteaias tegeleb, sest kui küsida, et mida ta lasteaias tegi, siis vastuseks on tavaliselt (valjenevaks kriiskamiseks muutuvas toonis): "Ma ei taha sellest rääkida!" Mõnikord suudan end tagasi hoida ja mitte küsida seda küsimust ning juhul kui veab, et on olnud sündmusterikas päev, siis pudeneb üht-teist vabatahtlikult.

Aga tagasi kutse juurde. Lasteaias on mitu kuud olnud party-tsükkel, kus lastele seletatakse kõikvõimalikke fakte pidude kohta - mis puhul, milliseid erinevaid (nt. kas korralikult laua taga või hoopis piknik vms.), kuidas pidulikuks teha nii ennast kui peoruumi sh. lauda jne... (no arusaadavalt, me ei tea täpselt, mida kõike neile on õpetatud).
Igastahes nüüd jõudis kätte party e. peoteema lõpetamine ja seetõttu, et asjale ilus punkt panna, siis korraldati vanematele pidu.
25.ndal hoidsin siis Gretet üleval ja sõitsime kella 14ks kolmekesi peole. Grete küll vajus autosõidul unne, kuid siiski virgus lasteaias.
Pidu toimus kahe rühma peale kokku ja seega kahes ruumis. Esmalt olime Oliveri rühmaruumis. Vanemaid oli õige palju, ka isasid, kes nt. eelmisel korral vanemate kokkusaamisel enamalt jaolt puudusid. Grete jälgis ka asja huviga:

Rühmaruumi seinad olid laste isetegemistega kaetud. Nt. alloleval pildil seinal kollase särgiga poisikuju on Oliveri järgi välja lõigatud ja seejärel siis ta enda poolt värvitud ja kaunistatud.

Kõigepealt mängisid lapsed mängu, kus muusika saatel tuli tantsida ja kui muusika seisma jäi, siis kujuna seisma jääda. Seejärel oli teine mäng, kus muusika katkemisel tuli kiirelt maha istuda, kes natuke jokutas, see pidi vaibale istuma minema. Oliver oli paraku esimese kolme sees, kes vaibale läks, aga mis sest ikka...mängu jätk tundus lihtsalt sellevõrra pikem, kui "oma meest" ringis pole.

Kui mängud mängitud, siis läksid lapsed teise rühma ruumi, kuhu kutsuti siis ka vanemad. Ruumis oli õige mitu ümmargust lauda ilusti kaetud ja iga lapse kõrval oli üks koht ühele vanemale. Lauad olid kaetud paberlinadega, ja laste endi tehtud nimesiltidega.

Peas olid neil endi tehtud torumütsid ja taldrikutel endi valmistatud minipitsa ja muffin.

Oliver sõi need ka isukalt ära (pärast selgus, et ta oli millegipärast ainus, kes endatehtud pitsa ära sõi). Vanematele oli ka suupisteid ja jooki. Meie lauas istunud Nikita ema loovutas oma tooli Gretele ja nii sai ka tema sellest peost rohkem osa - peas Oliveri torumüts.

Kui kõhud täis, siis mindi jälle tagasi tantsuruumi, kus tehti viimane mäng - muusika mängis ja ringis istuvatel lastel käis kingipakk käest kätte. Kui muusika vaikis, sai see, kelle käes pakk oli ühe paberikihi eemaldada. Paberikihte oli mitu. Ka Oliver sai korra jaole. Paki seest tuli kommipakk lõpuks välja.

Ja üldiselt pidu nii lõppeski - tunnike oli möödunud kiiresti. Koju jõudes läks Reidar tagasi tööle ja mina panin lastele multika, mille ajal Grete aga diivanil magama jäi nii pooleteiseks tunniks. Uni on ikka vajalik.
Peoteema lõpuks tegin ka endale mõttes ülestähenduse, et tulevastel pidudel järgiksin rohkem nn. eeskirju/tavasid - eks näis ... Grete sünnipäev ju ukse ees.

Tavaline elu

2010-03-19T16:16:00.005+01:00

Kui te nüüd arvate, kallid lugejad, et me puhtalt kadedusest varjame oma tohutult põnevat välismaist elu, siis nii see tegelikult ei ole. Elame täiesti tavalist, paljude jaoks ilmselt igavavõitu elu.

1-7 märts
Märtsikuu algas meil Oliveri nn. koolivaheajaga. Kuivõrd Reidaril olid aga vaatamata vaheajale ikka pikad tööpäevad, siis ei toimunud meil mingit reisimist ega muuseumide külastamist vaid veetsime selle nädala töiselt-koduselt. Kuivõrd Oliver on peale lasteaianädalat omadega üsna läbi ja ei ihka midagi muud kui et lihtsalt kodus mängida, siis seda ta ka sai teha. Õnneks olid ka ilmad siis üsna vesised-lörtsised. Laupäeval käis Reidar lastega poes toiduvarusid täiendamas, samas kui mina käisin linnapeal omale/perele vajalikke tarbeid varumas. Pühapäeval käis Reidar Gretega õues ja Oliver oli õnnelik, et sai emmega kodus olla. Nädala lõpuks oli aga koduvajadus ilmselt rahuldatud, nii et Oliveril tekkis juba lasteaeda minemise soov.
Samuti toimus meil Reidariga kinokülastus, ikka kordamööda - tema laupäeva õhtul töökaaslastega ja mina pühapäeva õhtul - filmiks "Alice in Wonderland" 3D versioon.

8-14 märts
Esmaspäev oli naistepäev (ja Inge sünnipäev, siinkohal ka "veidi" hilinenud õnnesoovid!!) ning kui poisid lasteaiast saabusid, siis Oliveril oli suur roosikimp käes - 10 tulipunast roosi.
Kolmapäeval sai esmakordselt külastatud meie perearsti (minu ja laste oma, sest Reidarile määrati automaalselt üks teine arst) ja pärast seda tegime Gretega ema-tütre jalutuskäigu kesklinnas. Ostsime mõned raamatud mulle ja ühe mängu lastele. Grete üritas meid siis küll McDonaldsisse suunata, aga leppis siiski mu lubadusega, et ostame talle kukli.

(Videviku-sarja esimese raamatu inglise keeles kinkis mulle õde suvel sünnipäevaks, aga suutsin siiamaani vastu pidada. Nüüd pidin väga kiirelt 3 järgmist raamatut juurde ostma)

Neljapäeval käisin kohalikus käsitööpoes kokkusaamisel ja ühele huvilisele Haapsalu salli raamatut näitamas koos oma poolelioleva salliga. Kudumiskokkusaamised olid juba varem 2 korda toimunud, aga alati juhtus neil päevadel midagi, nii et olin rõõmus, et seekord ikka sinna kohale jõudsin ja palju häid sõnu kuulsin.
Reedel tabasin Grete loendamas: one, two, three, four, five, six, ...(midagi arusaamatut), otte (norra k. kaheksa), ..., ... Kusjuures ta on selle arvrea Oliverilt omandanud, paar päeva hiljem tuli juba ilusti 1-10ni inglise keeles, ikka Oliverilt õpetust saanult.
Laupäev oli meil tihe päev:
- käisime postkontoris tädi Mareti saadetud pakil järgi - suured tänud kõige eest (maisikepikesed hävitasin praktiliselt ainuisikuliselt, see-eest kommid loovutasin kõik lastele)!
- siis põikasime sisse ühte hobipoodi
- käksime Åsanes - IKEAs (ostime uue panni, poti, rätikuid ja laptop-i laua)
Ostukeskuses
- ostsime mulle ja lastele kummikud (Gretele ikka roosad printsessi omad ja Oliverile kosmoselaevade-robotitega)
- sõime pizzat
- täiendasime toiduvarusid
Õhtul tegime üle pika aja kirsi-kohupiimakooki, seekord küpsisepõhjal.
Pühapäev nagu ikka - Reidari pannkoogid, mille järel õnnestus meil ka Oliver koos Grete ja Reidariga õue saada, ettekäändel, et mul tuleb tube koristada (ja seda ma ka tegin ja nagu alati jõudsid nad tunduvalt varem tagasi, enne kui ma töödega valmis sain).

15-21 märts

Nädal algas tavapäraselt vaikselt, kuid teisipäeval tuli kutse ühe eestlase poolt (Kirke, keda Reidar oma töökaaslase kaudu kohtas pärast viimast kinoskäiku) minna ühele teisele eestlasele, Virgele, soolaleivale. Teisipäeval me veel kõhklesime minekus, kui kolmapäeval siiski otsustasime minna. Võtsime Kirke linnast peale ja sõitsime Oliverile lasteaeda järele, kus mina läksin Oliveri võtma (ja sain kasvatajalt üle pika aja Oliveri suurepärasest arengust kuulda) ja Reidar koos Grete ja Kirkega üle tee poodi külakosti ostma. Õhtu läks kiiresti, sõime palju, rääkisime omajagu ... kohal oli veel üks eestlane Kristel, kes on siin algklasside õpetaja ja Katrin oma pea 2-aastase poja Erikuga (kirjapildis ei ole kindel). Väga mõnus kokkusaamine oli.
Reedel jätsime Oliveri koju, kuna tal öösel oli koledakõlaline köha ja laupäevaks sai selle ka Grete, aga see ei ole midagi tõsist, kuid siiski on nad nüüd tubased olnud, samas kui mina käisin laupäeval oma uusi kummikuid katsetamas ja Reidar käis hiljem toidukraami varumas. Lumehulk muudkui väheneb ja kevad tungib peale. See aga tähendab päikest ja palju vihmasadusid nagu Bergenile kombeks.
Ahh... ja oma salli sain valmis....

Lumi ja Eesti Vabariigi aastapäev

2010-02-25T11:41:00.004+01:00

Eilne päev algas nagu ikka Reidari-Oliveri tööle ja lasteaeda valmissättimisega. Oliveril on praegu lasteaias põnev nädal "Spirit Week", mille raames: esmaspäeval oli pidžaamapäev; teisipäeval tuli kaisukaru kaasa võtta ja toimus "Teddy Bear's picnic"; kolmapäev oli aardeotsingupäev "Treasure Hunt", neljapäeval "Crazy Dress Day" ning reedel "Talent show", kus eelkoolilapsed osalevad publikuna.
Kuna alates laupäevast on siin omajagu lund sadanud ja kuna teedepuhastus on väga vilets, siis pääses Reidar suurte raskustega autoga läbi hangede murdes eile kodutänavalt välja. Mitmes kohas linnas on teed suletud ja siis tuleb kuskilt ümber sõita, nii ka kooli juures, nii et Oliver jõudis lasteaeda paraja hilinemisega.
Minul ja Gretel ei olnud kodus aga midagi häda. Pidupäeva puhul pani Grete ka kleidi selga ja juuksed kinni. Hommikul natuke töötegemist ja siis asusin köögitoimkonda - kavas oli ehtne sünnipäeva toit kartulisalat (mida ma ei ole õige mitu aastat teinud, aga isu selle järele siin muudkui kasvas, sest siinsed salatid .... no ei ole see ...) ja banaanikook. See aga tähendas, et terve päev kulges köögis keetes, tükeldades, küpsetades ja vahustades. Lisaks nõudepesu ja muud koristamist. Ka juustepesu Grete magamise ajal, sest õhtul olin kutsutud ühte käsitöökollektiivi kooskudumisele...
Nii, Grete ärkas kolmveerand 5 ajal ja iga hetk pidi jõudma Reidar koos Oliveriga. Ootame ja ootame Gretega akna peal, aga keda ei ole on Reidar ja Oliver. Poole kuuest helistasin - toru pandi ära. Mõtlesin juba kõige hullemaid mõtteid. Tuttavat autot nägime lõpuks 10 minutit enne kuut (kella 6st pidin olema juba koosviibimisel), parkimise ja läbi lume sumpamisega läks veel pea 15 minutit. Selgus, et lasteaia poolt tulles juba üsna üleval mäel oli tee kinni ja umbes autolaiusel rajal tuli siis autodel (sh. kahel bussil) ümber pöörata ja teisi mööda lastes jälle alla linna sõita, et siis teiselt poolt mäele ligineda. Ka seal oli paaris kohas teed kinni olnud, aga lõpuks jõudsid siiski üles. Kõige hullem tee pidigi olema meie enda tänaval ja viimane kurviline tõus meie tänavale, kus lume all on sile jää. Ühesõnaga lõpp hea-kõik hea.
Nii, panin enda kähku riidesse ja kiirustasin 6.15 rongile. Jõudes peatusesse selgus, et rongid ei sõida ja pole terve päev sõitnud. Seepeale seadsin sammud jälle kodu poole, sest sellise lume ja jääga ei tulnud mul mõttessegi jalgsi seda teekonda alla ja pärast üles ette võtta.
Kokkuvõttes oli meil aga ilus õhtu - saime kõhud kõvasti kartulisalatit täis. Oehh, see oli hea...

Ja pärast veel veidi banaanikooki...

Küll aga jäi meil eile kehvade valgusolude tõttu traditsiooniline perepilt tegemata, kuid plaanime selle ikka lähemal ajal ära teha.
Õhtul teatas Reidar, et tema homme autoga küll kuhugi ei sõida ning kuna hommikul ei suutnud me tuvastada, kas rongid sõidavad või mitte, jäi Oliveril täna lasteaeda minemata. Homme ikka proovib teda sinna saada - viimane päev enne järgmise nädala talvevaheaega.

Köha-nohu, kino, pakk ja pidžaamad

2010-02-20T09:35:00.003+01:00

Neljapäeval ja reedel oli Oliver kodus, kuna köhis juba mitu päeva hobuse moodi ja lootsime, et koduse hoolega see köha ja nohualge kaob. Tänaseks ongi juba tänu köhasiirupile (selline nagu vanasti oli - aniisimaitseline) köhavaevast praktiliselt vabaks saanud, ainult et see nohualge kandus Gretele päris nohuna üle. No mis siis ikka. Neljapäeva õhtuks olin üliväsinud laste vallatustest, aga reedel üllatasid nad mind meeldivalt omavahelise sõbraliku mänguga. Vahepeal käisid ukse pealt sosinal mulle midagi ütlemas (mina tegin tööd ja osalesin skype-koosolekul) ja siis Oliver kutsus Grete ilusti endaga kaasa lastetuppa mängima. Nii mõnus - suured lapsed juba...
Eile üllatas Reidar mind kinopiletiga - oli selline ilus mütoloogiline muinasjutt ("Percy Jackson & the Olympians: The Lightning Thief") ... täna läheb Reidar seda vaatama.
Samuti saime eile üllatuslikult pakiteate - 15. veebruari Tartu postitempliga pakk jõudis kohale 3 päevaga!!! See on tõeline ime, sest seni on pakid teel olnud vähemalt 2-3 nädalat, ükskord läks isegi poolteist kuud. Kinost tulles haarasin paki kaasa - oleks ma teadnud kui suur see on, oleksin selle käigu Reidarile jätnud. Nüüd söövad lapsed rõõmsalt Lotte hommikukrõbinaid ja ootavad millal saaks Lotte putru. Kusjuures Oliver pole tükk aega putru süüa tahtnud, aga nüüd ei jõua ära oodata - on ikka Lottel alles võlujõud. Ka unejutuks on meil praegu Lotte Leiutajateküla raamat.
Täna lähme nädala toidukraami ostma ja Oliverile pidžaamat, kuna lasteaiast helistati, et esmaspäeval läheb terve kool, sh. õpetajad kooli pidžaamades. Oliver on aga oma riietest juba üsna välja kasvanud, st. et kodus sobib, aga kooli paraku mitte. Kusjuures eile saadud pakis oli roosa Lotte pidžaama Gretele... Grete oli kohe valmis seda selga panema, aga laseme tal veel natukene kasvada - käisime spetsiaalselt ukse najal mõõtmas kui pikk ta on (96cm). Nüüd hommikul kuulutas esimese asjana: "Emme, vaata kui pikaks ma olen juba kasvanud!".

Vastlapäev

2010-02-16T10:35:00.005+01:00

Eile õhtul võtsin ette kuklite küpsetamise - õhtul 9ks oli 24 kuklit valmis ja ootamas tänast hommikut. Õhtul tekkis ka mõte, et Reidar viib 9 kuklit töökaaslastele, et tutvustada vastlakombeid ja ühtlasi tähistada Eesti hõbedavõitu (õnneks Reidari grupis on kõik eri maadest, nii et norrakaid ei ole end ebamugavalt tundmas). Ka Norras peaks olema traditsioon teha fastelavnsboller-eid ehk vastlakukleid, aga poes me neid seni küll müügil pole näinud.

Hommikul tegime kuklid lõplikult valmis - pohlamoos sisse, vahukoor peale ja natuke tuhksuhkrut (Reidar tõi veel poest vahukoort juurde). Võtsime ka ise ühed kuklid ja külmikusse jäi veel 9 ootele, nii et kes kiirustab see saab. Ilusat Vastlapäeva ja palju õnne medalivõidu puhul!

Sõbrapäev/emadepäev ... pühapäev

2010-02-14T23:09:00.008+01:00

Norras on täna emadepäev... meie loomulikult tähistame seda ikka mais, aga noh... hea teada. Ja teada sain ma sellest juhuslikult tänu igasugustele emadepäeva soodustustega seotud reklaamidele.

Igastahes, meie pidasime oma tavapärast pühapäeva - hommikul lastel multikate vaatamine ja siis Grete poolt äratus: "Issi, är-ka ü-le-sse-ma-ta-han-pann-kooki!!!", mille peale siis Reidar Grete abiga voodist üles tõusis, lastele Wall-E multika käima pani ja ise pannkooke tegema siirdus.
Täna jäi meil ka vastupidiselt eilsele õues käimata (no kui aus olla, siis Reidar käis koos lastega õues ja mina koristasin), kuna mina tegelesin koogimeisterdamisega ja Reidar toibus öisest töötegemisest. Küll aga lapsed ei heitunud, vaid harjutasid tubastes tingimustes suusatamist - mängutaldrikud jalgade alla ja pliiatsid-legopulgad suusakeppideks.

No ja siis oli legotamine koos issiga (eelmisel nädalavahetusel sai neile kosmoselaevadega legod ostetud, mis on tegelikult vanusele 7-12 vms.).

Seejärel läksid lapsed lõunaund magama.
Kui lapsed tõusid, vaatasime ühe osa kosmoseseriaalist ja siis asusime õhtusöögi kallale - ahjukartulid-liha ja sefiiritort (viimase kallal tuleb veidi muudatusi retseptis teha, aga ahjukartulid Jamie Oliveri järgi tehtult olid küll ütlemata maitsvad).

Saksamaa

2010-02-09T10:15:00.003+01:00

Eelmise nädala veetsin aega Saksamaal, Kielis. Õigemini oli tegemist minu projektisisese kokkusaamisega, mille hulka kuulusid seminarid ja praktiline osa. Lisaks pean septembris-oktoobris sinna 7 kuuks tööle minema. Seega oli kena näha, kuhu mul lähiajal elama minna tuleb.

Kieli puhu on tegemist Saksamaa põhjarannikul asuva väikese merelinnaga (maakonna keskus). Otse Kieli on keeruline lennukiga saada, kuna lennujaam on väike ja õhuliiklus pole eriti tihe. Seetõttu lendasin Hamburgi ja sealt 1,5h bussisõitu Kieli. Kuna oli õhtu ja kõht lõi pilli, siis ostsin lähimast poest midagi närimist ja juua hotelli kaasa. Väike 5-kilomeetrine jalutuskäik ja olingi kohal. Hotell asus praktiliselt uurimisasutuse kõrval kanali idakaldal. Kohalikega vesteldes selgus, et kanalist idas on praktiliselt geto ja tööstuspiirkond, kus eriti elada ei taheta. Lääne pool kanalit asub põhiline elanikkond ja kesklinn on samuti seal. Kuid tegelikult polnud asi sugugi nii hull :) Üle kanali käib regulaarselt reisijate praam, millega mul õnnestus samuti sõita, kui oma teist juhendajat külastama läksin. Üldiselt on Kiel kena väike linn (2x rohkem elanikke kui Tartus) ja kliima on seal umbes sama, mis Bergenis. Neil oli samuti üllatuslikult palju lund seal (poole sajandi rekord vms).

Kursusel kohtusin mitmete juba tuntud inimestega ja samuti sain rääkida teiste projekti juhtidega. Näiteks kohtusin lõpuks ühe järeldoktorist Taiwani tüdrukuga ja tema juhendajaga, kes siinsamas (Bergenis) minuga samas majas töötavad ning on selle projektiga seotud :) Tüüpiline.

Muidu on elustik ja toit seal väga kodune. Poes käies või välja süües oli väga tuttav tunne - nagu oleks Eestis tagasi. Süüa sai küll kõvasti. Tulles Norrast, kus inimesed praktiliselt ei söögi midagi, oli mitu korda päevas hiiglasliku prae (liha, kartul, salat) söömine päris vaevarikas. Aga kui tasuta saab, siis tuleb nui neljaks ära süüa. Tütarlastel oli muidugi raskem, kuna poolt portsu ei tunnistatud. Igal õhtul külastasime erinevat pubi või restorani ja ühes kohas pakuti meile ehtsat Põhja-Saksamaa spetsiaalrooga: metskapsas (grünkohl) , seapõsk (pekk põhimõtteliselt), vorstid, liha ja praekartulid. Pagana hea oli ikka... mul hakkab juba jälle suu vett jooksma selle meenutamise peale.

Kursuse raames sain praktilises osas näppida hirmkalleid aparaade, millega uuritakse mineraalide ja loomakeste molekulaarset koostist. Küll oli vägev 800,000 EUR maksva aparaadi laserkiirt nihutada ja ainet sulatada. Vaevalt, et mul enam sellist võimalust avaneb (kui ma just biomineralisatsiooni eksperimentaalselt uurima ei hakka).

Olgu, aitab nüüd naljast - sööma ja tööle tagasi.

Veel puhtam

2010-01-15T10:37:00.004+01:00

Nüüd siis on järgmine piirang kehtestatud. Alates esmaspäevast võivad autoga linnas sõita ainult need, kelle numbrimärk lõppeb paaris arvuga. Ja teised vastavalt paaritutel kuupäevadel. See tähendab, et ülepäeva tuleb Oliveri bussiga lasteaeda ja koju transportima hakata (minu puhul 4 sõitu päevas :)). Pole lugu, peame lihtsalt paaris kuupäevadel tunnikese võrra varem tõusma hakkama. Osad töökaaslased, kes meil kesklinnas elavad, räägivad, et koju minnes on riietel suitsulõhn küljes, nagu oleks suitsuses peoruumis viibinud. Helena rääkis, et isegi õhtul on vinguhaisu tunda, kui ta eile õhtul linnas käis. Mägedel elavad töökaaslased on kirjeldanud, kuidas hommikuti "kena" sudupilv kesklinna kohal hõljub, kuigi meie pole seda veel näinud (või taibanud vaadata). Õnneks jääb meie elukoht sellest piirist kõrgemale ja võime akent lahti hoida. Koju saabuvad omavalitsuse poolt väljastatud trükised, kus olukorra tõsidust kirjeldatakse. Õhtuti saadetakse telefonidele SMSe, et jäta auto koju. Kiirteedel on elektroonilised tablood: "Miks sa bussiga ei sõida?" :) Linna läbivale mitmerealisele teele on pandud uued sildid, et paremal sõidureal on lubatud liigelda ainult 2 või rohkema reisijaga sõidukitel, et võimaldada tööle pandud lisabussidel ummikutest paremini läbi pääseda ja soodustada reisijate koopereerumist autosõidul jne. See kõik toimub suhteliselt väikses linnas, mis asub looduskaunis kohas ja mere ääres. Kõlab uskumatult.

Kauneim linn on Norras Bergen...

2010-01-14T11:06:00.003+01:00

Nagu ka eesti ajakirjandusest võis lugeda, elame me hetkel Euroopa saastatuimas linnas. Kuigi ilm on nüüdsest soojemaks läinud (-2C), oli siiani Bergenis tavapäratult külm. Ja seda Jõuludest saadik. Kohalikud räägivad, et sellist külma ja lumerohket talve pole siinkandis ammu nähtud. Kuid külma talvega käib kaasas ka saaste suurenemise heitgaaside tõttu. Kuna Bergen asub mägede vahelises orus, siis ei imesta, et õhu kvaliteet tuulevaikses arktilises kliimas kehvaks muutub.

Seni pole me olulisi muutusi (näiteks lasteaedade sulgemine) täheldanud, kuid täna sain teada, mida tähendab linnas autode parkimiskohtade vähendamine. Nimelt on meie töökoha juures suur parkimismaja, mis on ainuke võimalus siinkandis oma autot parkida. Olen seni tavapäraselt tunnipileteid võtnud (hirmkallis muidugi - 160 NOK/päev). Taotlesin töötajate jaoks soodsat aastapiletit, kuid selle otsustamine tundub veel aega võtvat. Seega ei kiirustanud kuupiletit tegema, kuna ilmnes, et see tuleb teha minimaalselt 6-kuulise lepinguga ja võib-olla oleme selleks ajaks Norrast juba läinud. Olles täna Oliveri lasteaeda viinud, leidsin parkimismaja juurest teate, et kohalik omavalitsus on keelanud parkimismajadel lubada autojuhtidel parkida tunni- või päevapileti alusel. Lubatud on ainult kuu- ja aastatasuga lepingulised kliendid. Kõik selleks, et sundida inimesi jätma autosid linnast välja ning liiklema bussidega. Seega ei jäänudki mul muud varianti, kui koheselt leping sõlmida. Ma käiks muidu heameelega jala, kuid Oliveri transpordi tõttu üsna kaugel asetsevasse lasteaeda pole see paraku võimalik.

Farm, 11. detsember

2009-12-20T12:47:00.011+01:00

Sel ajal kui Reidar oma jõululõunat nautis, olin mina lastega farmis. Lasteaias toimus nende esimene väljasõit ja õpetaja Tina kutsus mind lisaks veel paarile emale kaasa, et aitaksime seal kus vaja. Reede hommikul, 11. dets., sõitsimegi Gretega hommikul lasteaeda. Tegime veel natuke lastaia vastas olevas ostukeskuses aega parajaks ja vaatasime seal Lucia päeva rongkäiku - lapsed kõndisid lauldes oma valges riietuses ringi, tüdrukutel peas kas küünla-või karrapärg ja poistel sinised torbikmütsid.

Kui kell oli poole üheteistkümne peale saanud, läksime lasteaeda. Lapsed istusid oma klassiruumis laudade taga ja hävitasid oma lõunasöögiks kaasa pandud võileibu. Siis tekkisid järsku toalettide uste taha pikad järjekorrad ja nügimised ning järgnevad paarkümmend minutit tegeleti nende järjekordade kadumise nimel.
Siis läks selle lasteparve riidepanekuks. Mina panin siiski vaid Oliveri riidesse ja kutsusin Gretet korrale. Kõik lapsed riides, jaotati kõigile ka helkurvestid. Loomulikult nõudis ka Grete endale sellist. Ja saigi.
Siis oligi aeg bussipeatusesse tõtata. Meie rühm jõudis peatusesse ja siis hakkasime ootama teist rühma, kes tegelikult meist enne riidesse ja valmis sai. Õnneks nad mõne minuti pärast saabusidki läbi udu. Sel hommikul oli esimest korda üsna mitu miinuskraadi ja tihe udu, mis siis hakkas juba hajuma.

Bussisõit võttis nii 45 minutit aega läbi linna meie tuttava Rema1000 poe juurde mõni kilomeeter linnast väljas. Alati olen seal poe juures imetlenud teisel pool teed paistvat oru vaadet - kõrged sünged mäed ja ilus roheline org keskel. (Hiljem saime teada, et farmi kohale nt. 3 kuud päikest üldse ei paista ja sellest järgmine talukoht, mis on rohkem mäe külje all, on lausa 5 kuud ilma päikesekiireta.)

Kuivõrd kasvatajad-õpetajad olid seal samuti esimest korda, siis võttis kohalejõudmine natuke aega ja ekslemist, aga kohale jõudsime. Seal oli umbes -5 kraadi külma. Mitmed lapsed olid ilma kinnasteta, osad ka mütsideta ja riietus ei olnud ka mitte just eriti soojatekitav. Ilmselt on nad väga karastatud... või mitte...

Farmis pidime natuke aega parajaks tegema ja siis tuli üks mees kes siis viis meid esmalt hobuste juurde. Üks norra tõugu hobune oli vankri ette rakendatud ja 7-sed grupid said siis 1 ringi platsi peal teha. Oi kuidas lastele meeldis... Gretel võttis lausa pisarad välja, kui selgus, et kogu sõit selleks päevaks....

Siis läksime lambaid söötma. Grete ikka aegajalt teatas, et tema kardab ja peitis end mu selja taha, aga ikkagi soovis käe pealt toitu anda. Ka Oliver veidi pelgas, sest lambad kippusid hüppama ja nii paistsid nad päris suured, aga ka Oliver andis neile süüa.

Seejärel mindi talli, kus üks hobune oli kindlalt kinni pandud ja lapsed tõsteti üksteise järel ilma sadulata hobusele ning emad-kasvatajad siis pildistasid. Jällegi lastele väga meeldis.

Siis mindi talli peale, kus ruum oli kuuseokstega ja kuuskedega ära ehitud ja sinna olid ka lauad kaetud. Pakuti riisiputru, milles pidi ka mandel olema ja kui keegi selle saab, siis võib too kõigi oma sugulaste ja sõpradega suvel ühel päeval sinna farmi minna ja ma-ei-tea-mida-kõike seal siis teha. Pakuti ka mahla lastele ja kohvi suurtele.

Ka selles ruumis oli külm, ja kui ma seal siis mõtlesin, et näed, 95 NOKi eest/lapse kohta, selles farmis ikka eriti loomi ega atraktsioone ei olnud, siis pakuti lastele välja heintesse hüppamine. No ja siis ma leppisin selle farmiga, sest see hüppamine oli küll ikka väga lahe asi laste jaoks. Grete hüppas kah kartmatult nii 2 meetri kõrguselt ilma abita heintesse. Muidu oli seal mees all, et abikätt ulatada.

Ja oligi aeg lapsed üle lugeda ning jälle sammud bussi peale seada.

Üritasin lapsi üleval hoida, et siis kodus nad magama panna. Saime ilusti oma mägirongi lähedal peatuses maha, rongiga üles koju ja lõunaunne...

Oli tore päev.

Jõulupidustused

2009-12-15T14:24:00.013+01:00

Küll hilinenult, aga siiski. Kirjutan veidi oma tööalastest pidutsemistest Jõulude tähistamisel.

Siin on kombeks erinevatel institutsioonidel iseseisvaid pidusid korraldada. Ja mis peamine, tasuta toit! Olenevalt üritusest on ka jook tasuta. Norras on see suur asi :) Esimene üritus, kuhu mul minemata jäi, oli CBU (The Computational Biology Unit) pidulik õhtusöök. Kuna ma pole tolle asutusega otseselt seotud, siis loobusin sellest. Teine kutse oli BCCS (The Bergen Center for Computational Science) õhtusöögile. See on Bergeni ülikooliga seotud teadusasutus, mis ei tegele õppetööga, vaid puhtalt teaduse tegemisega ning seal ma füüsiliselt ka istun. Tegelikult olen Bioloogia teaduskonna palgal, aga see selleks :) BCCS pidulik jõulusöömine toimus Bergeni vanas (esialgses) Hansa Borg õlletehase ruumides, mis praegusel ajal leiab rakendust restorani, õllemuuseumi ja kohaliku (restorani tarbeks) õlletootjana - Kalfaret Brygghus.

Pärast mõningast ekslemist töökaaslastega pimedas Bergenis leidsime koha üles. Tegemist oli taastatud vana kivimajaga, mis ehitati üle-eelmisel sajandil saksa kaupmehe poolt just õlletootmise eesmärgil. Maja asub ideaalsel kohal - tema taga paikneb kosk, mille vett õlle tegemiseks kasutati. Hiljem rajati maja alla pikad tunnelid (mitmete kilomeetrite ulatuses), kuhu ladustada vajalikke komponente ja loomulikult õlut ennast.

Kuna tunnelid viivad mäe alla, on looduslik jahuti omast käest võtta. Sõjajärgsel ajal muutus tootmine suuremaks ja tunnelitele rajati lisaks tohutu angaar, kuhu mahuks paar Boeing'i ära. Meile räägiti, et sääl olla tipphetkedel miljoneid liitreid õlut ladustatud enne, kui tehas linnast välja moodsamatesse hoonetesse kolis. Lisaks on see üks suuremaid varjendeid Bergenis.

Kõigepealt näidati meile vanu masinaid (mis siiani töötavad ja kevadpühade ajal linna peal tiirutavad), räägiti 4st kohalikust õllesordist, mida nad toodavad ning paluti muuseumis ringi käia.

Seejärel mõned kõned ja saimegi traditsioonilisi norra jõuluroogi mekkida. Toit oli väga maitsev - eriti meeldis mulle liha (lammas ja siga). Sinna kõrvale kartulit, erilist moodi valmistatud peedisalatit (meil on selle aseaineks hapukapsad), jõuluvorste (minu arust täiesti tavalised sardellid) ja veel igasugu väiksemaid näksimisi. Sinna kõrvale loomulikult kohalikku õlut. Mina jõudsin proovida Lagerit ja Bayerit. Kahjuks jäi banaanimaitseline Weissbeer proovimata, kuid teiste hinnangul oli too samuti väga kena. Suurtest tehastest väljaspool osatakse õlut valmistada küll. Loomulikult käis vägeva prae juurde skandinaavlaste kohustuslik ürdinaps: Akvavit. Magustoiduks pakuti igasugu väikeseid suupisteid. Mulle imponeeris enim kohupiimavaht murakatega. Seda on siin mujalgi serveeritud ja seda ma alati ka võtan.

Mina istusin lauas asutuse ülemuse ja teiste grupijuhtidega. Seega olid jututeemad valdavalt reserveeritud ja üldsõnalised. Kuna mina pidin järgmine päev oma grupis artiklit presenteerima, siis ei saanud pikalt pidutseda. Siiski, enne minekut palusime kelneritel näidata maa+aluseid tunneleid. See oli tõesti vaatamist väärt. Terve seltskond läks pärast mehist sööki jalutuskäigule ja pettuma ei pidanud keegi. Suures hämaras maa-aluses betoonist angaaris kõndides tekkist tunne, nagu oleks tegemist mõne stseeniga futuristlikust ulmefilmist.

Teine üritus oli meie oma grupi jõuluistumine, mille Boris välja tegi. Sel aastal toimus see Maharaja nimelises india restoranis. Oli neljapäeva õhtu ja sõitsime praktiliselt kogu grupiga tööjuurest tasuta bussiga kesklinna resto juurde.

Seekord oli meil ainult laud reserveeritud ja saime menüüst ise valida eel-, põhi- ja järelroogasid. Mina jäin pigem tagasihoidlike asjade juurde - eelroaks erinevast lihast valmistatud suupisted salatiga, põhiroaks riis loomaliha valikuga ning magustoiduks jäätis. Kõrvale võtsin india õllesid (villitud küll Londonis :)). Õnneks lasti vürtsikuse astet valida (medium, hot and extra hot) ning valisin loomulikult kõige leebema. Isegi see oli üpris krõbe minu jaoks, kuid mitte ebameeldiv.

Pärast seda jätsime grupijuhi, Borisiga, hüvasti ning suundusime pubisse. Kõht oli hirmus täis ja mul oli suuri raskusi õlle või kangema napsu tarbimisega. Pärast mõnda ringi otsustasime suunduda (meie arvates) linna parimasse tantsukohta - Scotsman's Pub. See on tõesti mõus koht, kus tavaliselt musitseerib ainult üks mees süntesaatoriga ning laulab tuntud lugusid 60ndatest kuni tänapäevani välja. Olen seal nüüd kahel korral käinud ja mõlemal puhul oli see rahvast puupüsti täis. Me tantsisime ja laulsime järjepanu 3h, kuni koht kinni pandi.

Järgmine päev leidis tööjuures aset traditsiooniline Jõululõuna (vanemad liikmed on seda korraldanud juba pea 20 aastat). Kõik töötajad pidid kodust mõne oma rahvusliku ning traditisioonilise roa/küpsetise kaasa tooma. Vaene Helena oli pidanud eelmisel õhtul minu jaoks shokolaadileivad valmis küpsetama, kuni mina linnas pidutsesin. Suur tänu talle selle eest, need tulid väga maitsvad ning olid populaarsed artiklid. Päris huvitavaid asju pakuti (nii soolaseid kui magusaid) erinevatest köökidest ja lõpptulemuseks oli järjekordne liigsuur kõhutäis head paremat. Õnneks oli reede ja loetud tundide pärast sain juba koju. Selleks korraks said siinsed tähistamised otsa. Ees ootavad eesti üritused... Helena oli samal päeval Gretega koos Oliveri lasteaiarühmaga loomafarmi külastamas. Eks peagi kuuleme ka nende seiklustest ühtteist :)

Puder ja juuksed

2009-12-03T23:08:00.004+01:00

Gretel on päris pikad juuksed juba... ja libedad, nii et ma ei ole seni kalasaba-moodi juuksepunutisi talle teinud. Eile tegin. Et meil on nüüd karged ilmad (ehk siis -1-0.... täna ostsin oma suvise õhukese kilejope asemele lõpuks soojema ümbrise), siis on ka päevad valgemad ja ilma vihmata. Lund ei ole me veel näinud.
Eile aga, kui olin patsid Gretele pähe saanud, leidsin, et see on asi mida jäädvustada. Pildiseeria toimus hoogsa kaerahelbepudru söömisega võidu (puder peab olema kuum).

(Reidar on veel oma asutuse jõulupeol ... ehk homme kirjutab siia ka muljeid, ma loodan...)

Õpilase elu

2009-12-02T14:43:00.005+01:00

Oehhh, nüüd on see lõpuks möödas. Minu mitmekuuline vaevlemine norra keelega on selleks korraks möödanik. Keele õppimine ja omandamine on üks mu nõrgemaid omadusi. See leidis norra keele tunnis käies ja kodus õppetükke tehes veel kord kinnitust. Nädala jooksul on unetunde piisavalt näpatud, et organism ei jaksa enam päeval efektiivselt töötada :)

Täna hommikul oli siis kirjalik eksam ja eile suuline. Ma ise pelgasin seda suulist eksamit veidi, kuid tuli välja, et see oli hoopis väga lihtne. Olin kodus harjutanud ning mitmeid norrakeelseid tekste enda, pere, hobide, kodulinna ja töö kohta paberile kirjutanud ning selle najalt sai kenasti õpetajaga eksamil suhelda. Teise grupi õpetaja oli kõrval kuulamas ning tema paneb pärast ka hinde. Mõlemad on väga kenad, rõõmsad ja abivalmis daamid. Seega oli minu põhiliseks motivaatoriks keelt õppida kartus õpetajale eksamil piinlikkust valmistada. Täna hommikul pidime kogu perega 8 asemel kell 7 tõusma, et jõuaksin 8.45 eksamiruumi kohale. Oliveri söötmine, riietamine ning lasteaeda viimine võtabki hommikuse tipptunni ajal umbes nii palju aega (1h45m). Kirjalikku eksamit teevad kõik madalama taseme grupid korraga ja selleks kogunesime ühte suurde saali. Oli tõeline gümnaasiumiaegne nostalgiahetk :) Oleks nagu kirjandit kirjutama läinud. Eksam koosnes kolmest osast: etteütlus, lünkade täitmise ülesanded koos lausete koostamisega ning lõpuks essee. Arvasin, et meil on aega 4h aga tuli välja, et 3h30m. Seetõttu möödus mu viimane 10 minutit meeletu kiirusega midagi esseesse kirjutades :) Aga midagi siiski jõudsin. Enesetunne siiski eriti hea pole, kuna ülesannetes võivad enamus vastuseid valed olla (lisaks tühjaks jäänud kohad), kuid see-eest on etteütlus mu tugevaim külg. Loodan, et saan siiski kahe eksami peale kokku positiivse hinde. Eksamitulemused saame teada alles jaanuaris.

Paraku pole mul järgmisel semestril võimalik koos teistega järgmist taset (U2) teha, et keel paremini selgeks saada, sest kardetavasti tuleb mul ajutiselt (7 kuuks) Saksamaale kolida. Samuti pole mul võimalik homme õhtul õpetaja juurde koju õhtusöögile minna, kuna meil on varem plaanitud samaks õhtuks siinse asutuse ametlik jõuluõhtusöök. Õpetaja lootis, et saab mu saksofonimängu kuulata ja mul on kahju, et ei saa teda vabas õhkkonnas tänada. Ma vahetasin mõnede kursusel viibijatega kontakte, et äkki saame uuel aastal niisama kokku. Saab aastavahetuse muljetest rääkida ning meenutada kursusel kogetut.

Popipäev

2009-11-30T16:20:00.005+01:00

Täna me teeme poppi, st. Oliver teeb. Öösel ilmus Oliver mu kõrvale ja hakkas seal nihelema ja köhatama ja siis jõi natuke ja siis niheles veel ja köhatas veel ja siis jäi õnneks nii pooleteise tunni pärast (vist) magama. Igastahes kui telefonile pandud äratus tööle hakkas (Oliveri kõrva ääres) siis olin mina ainuke kes silma lahti tegi, et äratus kinni panna. Kui äratus 10 minutit hiljem jälle tööle hakkas, siis arutasin asja omaette ja panin äratuse jälle samatargalt kinni. Leidsin, et Reidarit, kes jälle poole ööni ülal oli, on väga kahju äratata (ja võibolla ka võimatu) ning Oliveri puhul ma leidsin ka, et kui ta just haige ei ole, siis sellise unevaese öö järel pikka päeva lasteaias veeta ei ole ka vast kõige parem variant. Grete ka huvitaval kombel magas poole 9ni ja ronis siis meie vahele (kuna Oliveri kõrvale kohe kuidagi ei mahtunud). Kui Oliver ühe piiksatuse tegi, oli Grete kohe valmis, et venna, lähme multikaid vaatama ja nii nad rõõmsalt kadusid. Oliveri näos ei olnud haiguse varjugi. Suure tõenäosusega vaevles ta lihtsalt kuiva õhu tõttu. Enam ei oleks me aga mingi nipiga kella 9ks lasteaeda jõundud, nii et algaski popipäev.
Reidar läks tööle, mina töötasin elutoas ja lapsed tegid oma tegemisi, kuni Oliver teatas, et tema tahab mänguväljakule minna. Mõeldud-tehtud, kuna õues oli imekena päike. Toppisime endid õnneks korralikult riidesse, sest selgus, et õues on kõik vaatamata päikesele jäine. Kätte on jõudnud esimesed miinuskraadid.

Liivakastiliivgi oli jäätunud, aga õnneks oli sinna kellegi poolt üks sobilik vagu ja auk kaevatud, nii et lastel oli seal omajagu tegemist. Natuke kiikumist ja jooksmist ja nii see läks...

Me ei olnud tükk aega mänguväljakul käinud, eriti Oliveriga, nii et nad päris nautisid seda.

Eelmine nädal...

2009-11-30T14:44:00.003+01:00

... oli kiire, eriti Reidaril, kes kõik ööd pea 4ni üleval oli ja tööasju ja norra keele asju tegi. Mina ja lapsed vaatasime seda nukralt pealt... Oliver käis ikka lasteaias ja esmaspäev-teisipäev käisime Gretega teda sealt ära toomas, kolmapäev-neljapäev tegi seda Reidar ja reedel läksime Gretega poole 2 ajal Reidari töö juurde kust me kõik koos lasteaeda koosolekule läksime. Grete jäi muidugi autos magama ja lasteaias toodi talle matt, kus magada, aga selle sehkendamise peale ärkas ta siiski ülesse. Kui me Eesti lasteaia koosoleku taustaga eeldasime ka siin, et kõik vanemad istuvad ja kuulevad, mida head nende lastest räägitakse, siis siin ei toimunud midagi sellist. Tegemist oli hoopis vanemate omavahelise tutvumisega ja kohtumisega lasteaia personaliga. Tunnikene see kestis ja siis asusid kõik end minekule. Oliveri rühma lapsevanemaid oli seal vaid üksikud, rohkem oli teisest rühmast.

Enne äratulekut vestlesin põgusalt Tinaga kes on peamine kasvataja/õpetaja ja sain teada, et enne jõule toimub lastel väljasõit ühte farmi. Ta kutsus mind ka appi lapsi kantseldama ja nii ootame me Gretega nüüd samuti pingsalt seda väljasõitu...
Külastasime veel laste mänguasjapoodi, et osta kingitus Oliveri rühmakaaslasele Vineetale, kes teda oma sünnipäevale kutsus ja läksime Burger King'i hamburgereid sööma - õigustuseks läksime tähistama Reidari edukalt valmis saanud kirjutist, mille ta samal päeval oli ära esitanud.
(Ma muidugi ei arva, et hamburgerid on just ideaalne toit millegi tähistamiseks ... aga lastele meeldis.)
Laupäeval magasime meie Reidariga pikalt ja lapsed möllasid ja vaatasid multikaid (no vahepeal tuli neile ka hommikukrõbinate kausid ette anda). Viimasel ajal on nad omavahel nii jutukaks muutunud, et kohe huvitav on kuulata.

Kui aeg oli käes, et sünnipäevale minna, vaatasin, et Oliver on väga kahtlase jumega - kraadisin ja sain 36.9. Otsustasime siiski, et 2 tundi peab ta kindlasti vastu ja nii me läksimegi. See oli Oliveril esimest korda minna lasteaiakaaslase sünnipäevale. Esimesed 5 minutit möödusid minu seeliku varjus aga siis sai uudishimu võitu ja järgmised 2 tundi ma teda suurt ei näinud. Soolase toidu jättis ta vahele, aga kui kooki pakuti, oli pea esimesena lauas. Sünnipäeva pidas ta ilusti vastu ja jume läks ka paremaks. Kõndisime temaga tagasi kodu poole, põikasime Kiwi poest läbi ja rongiga üles. Kõige suurem igatsus oli Oliveril Grete järele - tema õnneks ärkas Grete meie tuppa astumisel ülesse. Leidsin, et enne kui Oliver peaks haigeks jääma, teeme veel ühe käigu Ikeasse, et jõuluvalgustust osta. Reidar oli päri ja nii nad panid Gretega endid riidesse ja sõit võis alata. Autos jäi Oliver magama, nii et ilmselt oli ta selline punapõskne ja veider lihtsalt väsimuse tõttu. Ikeas istusid lapsed ostukärudes ja nii saime kiirelt ostud tehtud. Tagasi kodu poole sõites põikasime veel toidupoest läbi ja pea jõudsimegi koju. Kodus saime vaid riided vahetatud ja kotid tühjendatud, kui õuest hakkasid kõmama paugud. Selgus et linnas oli suur ilutulestik (laupäeva õhtu) - inimesed olid seal tõrvikutega seisnud ja Gemma ütles, et ta pole kunagi Bergenis nii palju rahvast koos näinud. Meie aga nägime ilutulestiku mugavalt (õues tibas vihma) oma suuretoa aknast - kestis pikalt ja nägime selliseid rakette, mida varem kunagi näinud polnud (nt. naerunäoga raketid, roheline ring, sees erinevat värvi silmad nina ja suu).
Õhtul, kui lapsed magama läksid asusin jõulutulesid paigutama, et lastel oleks järgmisel hommikul üllatus ja Reidar tegeles minu arvuti tühjendamise ja täitmisega.

Advendihommik oligi lastele üllatus tulede näol ja päkapikukülaskäigu tõttu. Kui pannkoogid olid söödud, läksime staadionile jooksma-hüppama-ronima. Õhtul sõime küünlavalgel ja jõulumuusika taustal, millele järgnes lauamäng ja jäätis. Oli omajagu jõulualguseline tunne, ehkki süldi ja verivorstide isu on juba kole suureks kasvanud ja Oliver siin nõuab Eesti Pagari leiba :-) Tema jaoks on kõik mustad leivad eesti pagari leivad, mis on ju omamoodi õige.
Ja nii algaski meie advendiaeg - kena jõuluootust kõigile!

4

2009-11-30T00:27:00.007+01:00

Meil on nüüd suur 4-aastane - kõik tänu sellele, et tal oli sünnipäev... Sünnipäeva oodati pikisilmi... kingisoov oli ka olemas, ehkki päris paigas ei olnud, et kas selle peaks saama sünnipäevaks või jõuluvanalt soovima...
Lasteaiast anti meile teada, et kõige paremini sobivad seal teistega jagamiseks (umbes 29le e. kahele rühmale) kas "tassikoogid" e. cupcakes ingl. keeles (mulle meeldib selle sõna kuju) e. muffinid või siis mingi kook, mida lõigata ja anda lastele näpuvahele.
Mõtlesin tükk aega mida viia, et oleks piisavalt pidulik ja huvitav lastele. Leidsin Toidutarest õpetuse ja õhtul kui lapsed magama läksid hakkasin tegema... Tulemus oli väga hea! Kartsin, et tulevad liiga magusad, aga õnneks on parasjagu-päris-magusad. Reidar puhus samal ajalt teises toas 10 õhupalli täis.
Sünnipäevahommikul enne lasteaeda panime tassikoogile küünlad peale ja nii nägi koogike veel pidulikum välja - no ja ärgem unustagem puhumismomenti ....Lasteaeda läks siis järeleproovitud headuses terve kandikutäis tassikooke...

Kingituste andmiseks hommikul ei läinud ... kuna sünnipäevalaps ei tulnud selle peale, et neid küsida. Me ei hakanud ise ka pakkuma, et lasteaeda minekuga mitte liiga hiljaks jääda...
Lasteaeda läksime seekord kõik koos ... Oliveri jaoks oli juba kroon valmis. Ka teise Oliveri sünnipäeva tähistati samal päeval, kuna "teisel" Oliveril e. Oliver N.-il oli järgmisel päeval (laupäeval) sünnipäev.

Gretega tulime siis koju ettevalmistusi tegema, ehk koristama-kraamima ja Oliveri-Reidarit ootama, kes käisid kiirelt veel poest läbi. Koju jõudes leidsid nad välisukse kõrvalt lillepaki, mis seal leidjat rõõmsalt ootas (veider et kuller uksekella ei helistanud ega telefonile teadet selle kohta ei jätnud). Lilled olid üllatuslikult Tartu Ammalt-Taadalt.
Õhtul 18.30 pidid tulema külalised, kelleks olid Inglismaalt pärit Gemma oma elukaaslase Calumiga (Šotimaalt) - Gemma on Reidari töökaaslane. Kutsusime nad nimelt sel õhtul, et sünnipäev külalisteta ei jääks. Lasteaiakaaslasi ei julenud sel aastal veel kutsuda ja Heidi-Elis-Kaisa-Rain pidid tulema laupäeval (paraku jäi Elis järgmisel päeval haigeks nii et pidu tuli nendega edasi lükata määramatusse tulevikku).
Menüüs oli pitsa ja juustukook ja kõiksugu muud head ja paremat - oleme ju ikkagi eestlased!
Enne külaliste saabumist (kes õnneks hilinesid ja tänu sellele sai ka pitsa täiesti täpselt õigel ajal valmis) andsime Oliverile ka kingitused üle. Olles aus, oli tal üks kingitus Saaremaa Ammalt-Taadalt juba Amma külaskäigu raames kätte saadud, aga Amma kohvis saabunud kingitused Memmelt ja tädi-Manna-perelt olid kapis ootel olnud. Ka vanavanaisa kingitus oli saabunud ülekandega. Ja siis oli pakiavamist omajagu ja mina tegin paar pilti nii et pitsategu jäi tagaplaanile...

Külaliste tulles sõime (pitsa oli väga hea!) ja võtsime tüki juustukooki (ülihea!)...
Grete ekspluateeris õnnelikult külalisi ja Olivergi oli pärast esimest šokki tundmatutest külalistest (no tegelikult ta oli neid ikka varem ka näinud) taastunud...

Lapsed läksid maga nagu harilikult ja meil jätkus Gemma-Calumiga veel juttu südaööni...
Oli tore päev ... ja nüüd on lisaks pusletamisele ja doominootamisele Reidaril võimalik kõiki oma õhtuid sisustada legoehitustandril... õnnelik mees ja veel õnnelikum laps...

Isadepäev ja edasi...

2009-11-16T23:30:00.007+01:00

Isadepäev jõudis meile seekord ootamatult, st. mulle... õnneks jäi mul siiski veidi reageerimisaega, kuid laste kunstiline eneseväljendus jäi seekord olemata...
Pühapäeva hommik, mis on tavaliselt Reidari päralt, ehk see päev kus tema pannkooke teeb (nagu ka mu isa ... huvitav kokkusattumus, eks ...), oli seekord siis minu lahkel ettepanekul minu hoolde antud. Õnnekombel aitas mind hädast välja (tegelikult oskan ikka muidu ka pannkooke teha...ma arvan) Lotte-Bruno-pildiline-ülepannikoogijahu, mis meile eelmise pakiga saabus.
Pannkoogid valmis, tormasid lapsed issit äratama, hüüetega "palju õnne, palju õnne, tõuse üles!" Pannkoogid söödud, oli meil kavas väljasõit nafta puurtorni vaatama, mis Sotra saare kalda äärde on toodud (nagu me oma silmaga võime seda siit kodust ka kaugelt vaadata, ehkki vahemaa on maad mööd u. 60 km, ülemere muidugi oluliselt vähem...
Igastahes, puurtorni me vaatama läksime. Kohapeal selgus, et on veel teinegi puurtorn naabersaare kalda ääres...

aga piirdusime seekord vaid ühega...

Tegime pilte, vaatasime torne ja laevu ja sõitsime edasi nii kaugele kui saime (vahepeal ostsime patareisid juurde). Lapsed magasid ja meie nautisime sõitu...

Linna tagasi jõudes käisin Oliveriga, kuna oli pühapäev, selles ainsas toidupoes, mis siin lahti on ja veetsime mõnusa õhtu kodus.
Järgmisel päeval käis Oliver lasteaias, kust me Gretega ta ilusti ära tõime ... õhtul aga ebaharilikku kuumamist märgates teda kraadisime.... Öö möödus rahutult vee ja rohu ja viinasokkidega, aga hommikuks oli palavik juba normaalsem. Kaks päeva palavikku, ei mingit nohu-köha ... nii piirdus meie lasteaia nädal vaid esmaspäevaga.
Laupäeval läksime õhtupoole poodi (et mulle jopet vms. osta) ja väljusime poest sooduspakkumisel olnud nukumajaga. Esialgu on maja veel suhteliselt tühi, aga eks jõuame teha ja osta... Kõigepealt tegin ostetud laua-toolide komplektile juurde voodi...

Siis käisime toidupoes, kust hetke ajel ostsime lisaks toidukraamile veel vahvliküpsetaja -sellise ilusamustrilise... Vahvliretseptidega peab veel katsetama, kuna sellele me ruuduliste vahvlite retsept jääb liiga tihkeks... aga head olid need ikkagi...

No ja järgmine päev jäi siis Grete palavikku - temal õnneks nii kõrget palavikku ei tekkinud, kuid veel tänagi oli tal väike palavik, nii et Reidar viis ja tõi täna Oliveri lasteaiast ja teeb seda ka homme... Nii see on, katkematu haigustering - ühel lõpeb teisel algab ja jälle otsast pihta - hea et ma saan kodus tööd teha...
Aga muidu läheb meil ilusti ja ootame pikisilmi 18. detsembrit kui lennukiga kodumaile suundume. Jõulude ja jõuluvana jutt on meil igapäevalises kasutuses...ja Ammad-Taadad, Mamma-Memme, Madli-Timo ... sinna juurde...

Invasioon

2009-11-09T17:47:00.002+01:00

Situatsioon nr. 1:
Oliver mängib lastetoas, aegajalt kostub "ooo mai!" ("oh my!" inglise k. "oh-sa-mu-meie" on ilmselt kõige parem vaste eesti keeles) Oleme tänulikud, et lasteaias ei kasutata pikemat väljendit "oh my god!" :-)

Situatsioon nr. 2:
Täna lasteaiast tulles, mängima asudes näitab Oliver Gretele: "Näed, Grete, see läheb sõuu (so - ingl. k. ehk "nii" eesti k.) sinna alla!"

Piparkoogitegu

2009-11-09T00:05:00.006+01:00

Nädal pärast Ammat algas Oliveril ootamatu salapärase kõhuviirusega (ilmselt) nii et ta oli 2 päeva kodus, mille järel ta sai 2 päeva lasteaias käia, kui reedel pidi taas kodus olema - "Staff In-Service Day" ja seetõttu No School for Students. Kummaline on see asi siin, et kui me mõlemad Reidariga tööl käiksime, peaks üks meist sel päeval töölt vabaks võtma ...
Ainuke mure oli see, et neljapäeval, kui Grete kiirest lõunaunest ärkas, et siis Oliverile järgi minema hakata, oli ta kahtlaselt soe ja nii olin peale kraadimist sunnitud Reidarile Oliveri kojutoomise volitama. Olimegi siis jälle rõõmsalt kolmekesi kodus. Grete õnneks väga haige moega ei olnud, ehkki palavik küündis veidi üle 38 C. Reedel oli ka veel palavik, mistõttu olin sunnitud tühistama laupäevase küllamineku (meil on siiamaani katsikul käimata). Õnneks ei lisandunud selle haigusega köha-nohu.

Reede õhtul sooviti jäätist ja kui ma siis suundusin jäätisetopsi olemasolust teades külmkapi suunas, oli Reidar väga imestunud, et kas meil tõesti on jäätist? Ma ütlesin, et on küll, et ta ju ise tõi piparkoogimaitselist ... (ma ise ei ole piparkoogimaitselistest asjadest v.a. piparkookidest just vaimustuses) .. mille peale Reidar teatas, et see ei ole ju jäätis vaid tainas - piparkoogitainas!!! (No ma ei olnud silti korralikult lugenud-vaadanud, nägin vaid, et piparkookidest on juttu ja tegin kiirelt omad järeldused ja panin topsi kiirelt sügavkülma.)
Vaat siis ... läksin ja veendusin, et tõepoolest, ongi tainas jäätisetopsi topitud... Panin siis taigna tavakülma sulama ...

Ei jäänud üle muud, kui lastele lepituseks Oravakese kommi pakkuda ja öelda, et homme toon piparkoogivormid ja teeme piparkooke.
Seega ... seadsin laupäeval sammud linna... Väisates mitmeid poode, leidsin lisaks käsitöölisele kraamile ka piparkoogivormid ja silikoonist mati, millel tainast rullida (vajalik, et elutoa laual saaksime tegutseda).
Kella nelja ajal valutavate jalgadega (saapad on numbri võrra väikseks jäänud) tagasi koju jõudes selgus, et lapsed ei olnudki magama jäänud ja minu tulekul oli neil sobiv võimalus vooditest jalga lasta, et siis piparkookide tegemise kallale asuda.
Abilised olid toimekad - käis hoogne rullimine ...

... ja kujundite tegemine ja 4 plaaditäit piparkooke valmis ootamatult kiiresti.

Tulemus oli päris hea, natuke liiga magusad, aga siiski piparkoogid, selle aasta esimesed ...

Saaremaa- Amma külaskäik

2009-11-08T23:01:00.007+01:00

Juba mitu nädalat ette oli lastel teada, et Saaremaa-Amma tuleb nendega mängima... Lennuk koos Ammaga pidi saabuma 23. oktoobril kell 10.05 hommikul, mis tähendas seda, et Oliveri viisime sel hommikul kõik koos lasteaeda, ilma et oleks lastele iitsatanudki, et kauaoodatud hetk on kohe-kohe kättejõudmas (no tegelikult nad teadsid, et ta tuleb sel päeval, aga millal täpselt ... õnneks on võimalik veel infoga laveerida ...).
Kolmekesi siirdusimegi siis lennujaama, tehes aega parajaks cappucino (mina), jäätise (Grete), mahla (Reidar) ja vahvlitega (need siin on sellised suuremad, paksemad, pannkoogimaitselised aga siiski vahvlimustrilised) - viimast siis meie kõik.Istusime lennujaama ülemisel korrusel söögikohas, kust avanes vaade saabuvatele ja lahkuvatele lennukitele ja nägimegi Amma sinise-sabaga-lennuki ära.
Amma tuli ja sai Gretelt filmiväärilise tervitushüüde üle saali ja tormijooksu Amma embusse.
Leidnud mahuka kohvri, võtsime suuna tagasi kodu suunas, et siis Reidar tööle lubada. Meie lahendasime pea hetkega kohvri ja seljakoti raskusprobleemi, tegime kohvi ja alustasime oma täisväärtuslikku Amma-nädalat. Kui Oliveri lasteaiast saabus, oli tal nägu rõõmus ja ootusärev -tuli ju Amma lõpuks ometi temaga mängima!!
Amma-nädal sisaldas:

rohket mängimist lastega
muuseumi külastust (Edvard Griegi majamuuseum)
vanalinnas jalutamist koos muusikapoes käimist (saagiks paar akordioninooti ja 1 õhupall Gretele)
Gretega mõnusat ajaveetmist kuniks ma ise Oliveril lasteaias järel käisin (ühe tutvustava rongi-ja bussiretke lasteaeda ja tagasi tegime ka Ammale)
hommikupoolikul Gretega mänguväljakul käimist
mõnusat kääksuvat vedruvoodit (mille ärandasime Oliverilt, andes talle asemele väiksema mittelahtikäiva diivani)
ühte täisväärtuslikku õhtut pühendusega ainult lastele (käisime Reidari ja tema kolleegidega kinos ja õhtusööki söömas jõudes koju just siis kui oli aeg muinajuttu lugeda)
korduvaid raamatulugemisi nii eesti kui inglise keeles
sisukaid mõttevahetusi
rohkelt kallistusi
soenguteraapiat
ja palju muud...

Reede õhtul, 30ndal, tegime lõhet Helena moodi ja ääretult maitsvat juustukooki (kes teine mind ikka kiidab, ehkki antud koogi puhul alati kiidetakse). Ja saigi ootamatult äkki läbi see Amma-nädal ... laupäeva hommikul 5.30 asusid Reidar ja Amma lennujaama suunas teele. Grete hommikul varakult seisis Amma tühja voodi ees, mänguasjad käes : "Ammmaaa!! Kus sa oled, Ammaaaa!" Aga ei hakanud nutma, oli küll kurb, kuid ta teab, et jõulude ajal sõidame lennukiga Eestisse ja siis lähme nii Tartu Amma-Taada kui ka Saaremaa Amma-Taada juurde. Oliver leppis ka selle teadmisega - suur poiss ... No ja Skypes teatas Grete Saaremaa-Taadale "Nüüd on sinu kord, Taada! Amma juba käis meiega mängimas!"
Aitäh Ammale, et Sa tulid ja olid ja aitasid ja mängisid ja neid mägesid talusid ja kõigile rõõmu tõid!

Kena sügis

2009-10-20T15:42:00.000+02:00

Viimasel nädalal on Bergenis imelised sügisilmad olnud. Päike särab, pole nii külm ja see teeb kohe meele rõõmsamaks. Loodus muutub järjest värviküllasemaks. Täna päikesekullas tööle jalutades märkasin pargis järjekordselt noori töörõivastuses olevaid naisterahvaid, kes nööride abil kõrgete puude otsa ronisid. Alguses arvasin, et tegemist lihtsalt mingite ronimishuvilistega, kuid selgus, et nad lihtsalt saagisid kõrgelt oksi maha. Tegemist siis mingite linna haljastustöölistega. Päris omapärane oli seda ronimist ja lehtede vahel nagistamist jälgida. Ma oleks arvanud, et tavaliselt lahendatakse taolised asjad mingi tõstukiga ära. Kuid see poleks muidugi nii lõbus ja sportlik :)

Homme saabub meie juurde esimene külaline Eestist - "Saaremaa amma" Kristi. Loodetavasti need kenad ilmad jätkuvad. Siis saaksime rohkem ringi käia ning Norraga tutvust teha. Selle nädala alguses saime ka Tartu vanemate paki kätte. Suur-suur tänu teile kenade riiete, rohkete raamatute ja shokolaadi ning Lotte hommikukrõbinate eest. Viimane läks kohe käiku (igal hommikul käib üksteise võidu: "Lotte krõppssuuu!"). Oliverile meeldis väga see joonistamise raamat, kus tuleb õige värviga pliiatsiga täpselt joont järgida, et kujundeid joonistada või tähti kirjutada. Grete piirdub esialgu kastide värvimisega ning uue "sinineee muinasjuturaamatuga".

Minu norra keele kursus on ka päris intensiivseks läinud. Eile öösel kolme paiku lõpetasin järjekordse essee kirjutamise kuue olulisema Norra linna kohta. Kodustest töödest puudu ei tule, sest järge ootavad igasugused diktaadid (arvutist etteloetu paberile kirjutamine), grammatikaülesanded jne. Kuna ma pole juba aastaid õppetükkidega tegelenud (eriti keeleõpet), siis on väga raske end uuesti õppima sundida. Õhtul jõuad 19 aeg koju, siis kodused toimetused, söömine ja lastega tegelemine. Pärast 22 oled juba mõttetöö jaoks parajalt väsinud. Aga midagi pole teha, tuleb end kokku võtta ja pingutada. Norra keel pole just lihtsate killast... vähemalt minu jaoks.

Oliveril tundub lasteaias kenasti minevat. Kuigi erilist suhtlust teiste laste ja kasvatajatega veel pole, erilisi intsidente pole esinenud. Kuna ta keelest veel aru ei saa, siis ta pelgab tihtipeale rääkijale silma vaadata. Seetõttu tuleb teda aegajalt kätega suunata või rahulikult mitu korda seletada. Aga eks see ole loomulik võõras keelekeskkonnas viibivate laste puhul. Samas jookseb ta igal hommikul rõõmsalt peamise kasvataja juurde kalli tegema. Seega mingit kartust tal küll ei ole. Söögi osas paneme lisaks võileibadele, mahlale ja puuviljale talle kaasa väikese piimapaki. Ta on meil tõeline piimafanatt. Kasvataja tundis kohe muret, et kas tohib tal lasta kogu paki ära juua (need on pooleliitrised korgiga pakid). Meie seda muidugi ei keelanud. Kiitis, et väga tublisti ise tegutseb ja valab korralikult.

Oliver ja Grete tunduvad olevat mõlemad uue rutiiniga harjunud. Hommikuti viin mina autoga Oliveri lasteaeda, seejärel viin auto kodu juurde tagasi ning kõnnin tööle. Pärastlõunal toob Helena koos Gretega Oliveri koju - bussi ja rongiga. Plaanisime reedeti erandit tegema hakata. Sellel päeval üritan ise varem töölt jalga lasta ning autoga Oliver koju tuua. See tähendab päris lühikest tööpäeva, sest ummikute tõttu võtab isegi autoga kohalesõit min 45 minutit. Kuna täpselt 16.30 pannakse lasteaed kinni, tuleb vähemalt 1h varem liikuma hakata. Üritan siiski seda järjepidevalt hakata tegema, sest eks lapsed vaja tegelikult rohkem aega oma isaga. Tööpäeviti me ju praktiliselt ei saagi eriti koos olla, sest päevase une ärajäämise tõttu, lähevad nad juba 21 magama.

Koolivaheaeg

2009-10-05T11:25:00.004+02:00

Pärast väsitavat 2-päevast sügissemestrit jõudis meil kätte koolivaheaeg, mis kestab 12 oktoobrini. 1. oktoobril oli Oliveri esimene päev lasteaias (tegu on ju siiski lasteaiaga, olgem ausad). Süsteem on selline, et nn. pikapäevarühma on laps võimalik viia 7.30st alates ja lastaed on lahti punkt 16.30ni. Sinna vahemikku jääb kella 9-15ni siis n.ö. koolitunnid. Noorematele lastele on eraldatud ühe majatiiva 1. korrus, mille koridoris on nimelised riidevarnad (üleval plastkorvike riiete jaoks ja all avatud kingariiul). Koridorist avanevad uksed erinevate rühmade ruumidesse - Oliver on Dippers-rühmas. Kusjuures, tema rühmas on veel teinegi Oliver kes on meie Oliverist vaid päev noorem.

Esimesel päeval läksime hommikul kõik koos kella 9ks. Kohale jõudes leidsime koridori lõpus viimase riidevarna kohalt Oliveri nime. Oliver kiirustas, et ruttu riidest lahti saada ja tormas enesestmõistetavalt kohe rühmaruumi mänguasjade kallale (teistest lastest, kes parasjagu koos kasvatajatega ringis seisid ja laulsid-tantsisid, ei teinud ta väljagi). Rääkisime siis ühe kasvatajaga, täitsime mõned ankeedid, lehvitasime Oliverile ja lahkusime (püüdes lohtutada lohutamatut "mina-ei-ole-liiga-väike-mina-tahan-ka-lasteaeda"-Gretet). Kella 3st läks Reidar Oliverile järgi. Selgus, et kõik oli läinud ilusti, ainult et korraldustele ei allunud, aga see pidigi tulema nii 2-3 nädala pärast, kuniks keelega harjuma hakkavad. Rääkima hakkamine inglise keeles pidi neil võtma nii 2-3 kuud.
Õhtul tegime loomulikult ka kooki esimese koolipäeva puhul. Seekord pisarakooki (õnnepisaratega loomulikult).

Reedel viis Reidar Oliveri autoga ära ja kõik kasvatajad kes koridoris vastu tulid olid Oliveri nimepidi tervitanud. Sel päeval otsustasin, et peame katsetama kohalikku bussiliiklust ja otsustasin varem kodust liikuma hakata - Gretega jalgsi mäest alla minnes, linnast bussiga edasi sõites ja siis veel veidi käies võttis lasteaeda jõudmine aega u. tund ja 15 minutit. Rongiga alla sõites peaks see aeg u. 25 minuti jagu vähenema. Tagasitulek võttis veidi rohkem aega, kuna oli tipptund ja autod koos bussidega liikusid teosammul, nii et kokku läks Oliveri lasteaiast toomise peale kaks tundi ja 45 minutit.
Kolmapäeval ehk päev enne lasteaeda minekut käisime poes, et osta lõunasöögikarbike ja joogitops. Samuti sattusime peale kummiriiete 50%-sele allahindlusele, nii et saime kaks ühe hinna eest - pildil Oliver on õnnetu, kuna kapuuts pandi pähe, aga muidu talle meeldisid need küll. Päriselt ka.

Suutsime hankida ka esimese viirusepoisi - ööl vastu pühapäeva käis Reidar Oliveriga meile kevadest juba teada traumapunktis, et auru hingata ja kõriturset alandavat rohtu saada (õnneks teadsime seekord tänu Grete kunagisele farüngiidile millega tegemist on). Õnneks pole pärast öist käiku enam kõriga probleeme olnud vaid lisandus lihtsalt nohu. Minagi olin ilmselt sama viiruse käes ja kergelt teovõimetu. Reidar aga oli tegus ja toimekas ja läks päeval tööle (meil puudus kodus terve päev internet) ja õhtul aitas sõpradel kolida.
Täna on ka Gretel väike nohu, aga õnneks on koolivaheaeg ja rahulikult aega põdeda meil.
Ilusat õpetajatepäeva kõigile meie pere (kogu suguvõsa) õpetajatele!